Nädal nr 6

 Meie külmanädal jõudis vahepeal hästi soojaks keerata, koos vihma ja jäävihmaga. Mis polnud siiski nii hull, nagu mõnikord. Õnneks ei keeranud ilmataat kohe jälle külmakraade peale. Nii et enamus kõnniteid jäid kõnnitavaks. Mitte aga need kohad, kus lund polnud eest ära koristatud. Nagu näiteks meie maja sissesõidutee. Mille peal võiks vabalt kelguga alla lasta :-) Pidin ühel hommikul lausa saapad ära vahetama. Nende vastu, mis natuke paremini jääga toime tulevad. See tähendab, jätavad mu suurema tõenäosusega püstiasendisse. 
Laupäeval läksin autoga tööle. Loomulikult on Eesti Maja parkimisplats selline, kus võiks uisud alla panna. Ma ei saa aru, kes ja kuidas seda korrastab. Sest minu meelest on see ohtlik. Eriti kui mõni vanem proua või härra peab mööda seda kõndima... Eesti Maja ja uue rajatava Eesti Keskusega seoses sattusin jälle üle tüki aja lehele, mis on kõvasti kallutatud uue keskuse ehitamise vastu. Üks tuntud ja sõnakas eestlane on linnale esitanud ametliku vastulause, et sellist hoonet ei tohiks sinna ehitada, kuhu seda planeeritakse. Ma tahaks neid inimesi lihtsalt vahel natuke raputada. Jätke palun järele! Eesti Maja on maha müüdud ja parkimisplats, kuhu uus maja kerkib ära ostetud... Iga selline torkimine võib lihtsalt kogu asja keerulisemaks ja kallimaks ja aega võtvaks muuta!!! Kas mul on kahju vanast majast lahkuda... Loomulikult. Ma olen üks nendest vähestest, kelle jaoks on Eesti Maja igapäevaselt "koduks" olnud. Aga elu peab edasi minema. Me ei saa vanale istuma jääda, kui see enam võimalik pole.

Talve- ja majajuttude kõrval vaatasin nüüd üle jõulufilmi, mis tuli välja millalgi detsembris ja pidevalt siis ühe esimese valikuna Netflixis üles hüppas. Mõtlesin, et ei hooli eriti kogupere filmist. Aga oleks ju võinud, sest tegelikult oli see päris tore lugu. Ega see halvem poleks saanud olla, sest sama produtsendi käe alt on tulnud muuhulgas Home Alone ja Harry Potter filmid. Miks The Christmas Chronicles minu jaoks huvitav oli... loomulikult sellepärast, et suures osas on film Torontos vändatud. Ja üks osa meie tänava otsas asuvas iiri pubis (mille nimi ei ole Nick's Place loomulikult) ja ümbruses. Päris põnev on vaadata, kuidas Chicago pähe püütakse müüa linnatänavat, mida mööda juba üle 20 aasta käinud olen :-)'Näitasin seda osa ka oma tüdrukutele ja Kirke poiss-sõber haaras kohe telefoni, et filmida seda lõiku ning sõpradega jagada. Ma tean, et samas pubis on veel üks film tehtud. Aga ma pole veel suutnud seda välja peilida. Sel korral oli lihtne, sest aasta tagasi said ümbruskonna elanikud kirja postkasti, milles hoiatati teede sulgemise eest ning milles oli pikemalt kirjutatud produtsendist ja jõulufilmist.

Tegelikult oli nii mõnus sel nädalal korraks aeg maha võtta ja filmiga aega veeta, mille puhul tead, et see mesimagus on. Või peaaegu. Sest natuke kurba oli seal ikka ka... Nädal algas ju tegelikult kenasti. Nagu ikka minu pisikese hoolealusega A. Olen temaga hakanud nüüd küpsetama ja koos köögis toimetama. Pannkooke olen teinud, pretseleid, shokolaadikoogikesi ja küpsiseid. Proovin leida retsepte, kus ta saab kaasa aidata ja kaasa mäkerdada. Kuna ta nõudis piparkookide tegemist. Sellega me ju alustasime. Sest A emal oli tainast veel järgi. Loomulikult on mul aega lapsega jahmerdada. Ja on näha, kui palju see talle meeldib. Viimased küpsised olid eriti lihtsad teha. Ainult jahu, suhkrut ja võid vaja, ning siis pallikesi veeretada, millesse lohk sisse ja lohu sisse moosi. Ahjuukse taga saime siis hiilida, kuidas moos tegi mull-mull. Mille peale oli vaja kohe kalalaulu laulda, kus tegemist kalade ja mullitamise ja jalgade peitmisega :-) Muul ajal me mängime, me joonistame, voldime ja loeme raamatuid. Eriti tore on väikese tahvlikese peal kriidiga sodida. Tema joonistused on ikka endiselt sellise pisikese lapse sirgeldused. Aga tema sirgeldustele olen vahel asju juurde joonistanud ja saanud inimeste päid, või kalasid või muid imeasju välja võluda. Nii et temaga on hästi tore.

Töö juures on ka tore, nii kaua kui ei pea liiga pikalt sinna jääma, see tähendab hilistundideni. Nagu näiteks koosolekule. Ja, jah, ma töötan ühe pika päeva, kuid ma olen sellega arvestanud. Ma tean, kui tähtsad võivad koosolekud olla, kuid ma jään ikka endale kindlaks, et kiire ja to-the-point variant on midagi, mille juurde me kõik peaksime jõudma. Midagi, mida ma oma tiimis olen proovinud nädalaste koosolekute juures sisse viia, ja mis on päris hästi käima läinud. Kui ma võin ise endale õlale patsutada ;-) Igal juhul... kuidagi kehv oli mul see olemine, ja sellised üleaja töötamised käisid natuke üle jõu. Ühel hetkel arvasin, et olen jäänud külmetusse, kui öösel nina jooksma hakkas. Aga hommikul oli kõik korras... Kuidas see küll võimalik on? Ainult pea valutas. Nii et päris kena, kui nädalalõpp viimaks käes. Ja hetkel kõik kusagil oma asju ajamas :-) Õieti Tom koos Mariga suusatamas ning Kirke sõbrannal käest kinni hoidmas, sest sama oli sõbranna temale teinud, kui ta endale tätoveeringu sai. Selline ilves ilutseb nüüd lapse vasakul säärel. Mõned on küsinud ega see päris ole. Aga on tõesti päris. Ei tarvitse proovida maha pesta :-) Ma teadsin, et ta soovis seda juba tükk aega. Ning viimaks tegi ka ära. Ma tean, et Toomas ei olnud mitte väga õnnelik. Mina ise ei oska midagi mõelda. Minul pole sellist tunnet, et vajaksin "ära märgistamist". Kuid mul pole ka karmi arvamust ei ühte ega teistpidi. Olen üha rohkem ennast näpistanud, et laps on ju suur. Jah, nad elavad meie majas, aga tegelikult on nad täiskasvanud, kes võivad ise oma otsuseid teha. Olla need, kes nad on. Mitte need, mida meie vanematena tahame või ootame... Ja ma olen täiesti OK sellega.

Aga tegelikult... nad on ju suured ning siis jälle lapsed mõnes mõttes. Kui ma neile näiteks pannkooke küpsetan :-) Kuigi täna proovisin hoopis taani pannkooke ehk ebelskiver küpsetamist. Muretsesin malmpanni, milles on seitse lohku ja millega saab toredaid ümmargusi kooke teha. 

Ostsin isegi 150 Best Ebelskiver raamatu. Nüüd võin siis igal pühapäeval uue retseptiga katsetada :-) Seekord siis kõige tavalisemad. Ainult sisse panin moosi ja pähklivõiet (Nutella moodi, aga ei ole nii magus). Tundus, et kõigile meeldis. Isegi Toomasele, kes pannkookide osas väga kriitiline on! Ma ei ole sellest veel hästi aru saanud. Sellest kriitikast. Sest need on ju pannkoogid :-) Kuigi hoopis teistmoodi tegemisega. Huvitav oli see, kui palju rõõmu ja rahuldust mulle pakkus nende pallikeste keeramine. Kui tunned, kuidas kook tuleb panni küljest lahti ja saad seda pöörata :-D Ja muidugi on tähtis, et malmpann on korralikult "sisse töötatud". Seekord sai küll liiga vähe neid uusi ümmargusi pannkooke. Järgmisel korral pean vist kaks portsjonit tainast valmistama. Kui terve pere pluss Kirke sõber Dan ka kohal. Viimase puhul pole kunagi kindel, millal ta täpselt siin on. Ja kas ma võin öösärgis või poolpaljalt ringi lipata või mitte :-) Ma arvan, et ehmatan küll teda rohkem sellega kui ennast ;-) Muidugi on natuke võõras, kui keegi uus on majas. Aga olen üha rohkem temaga ära harjunud. Peaasi, et Kirke ise õnnelik on! Siin nad kahekesi hommikul lähevad, käest kinni :-)