25.03.18

Raudsõrmus tulevasele insenerile


Kanadas on huvitav komme, mis sai alguse eelmise sajandi alguses - Ritual of the Calling of an Engineer. See on natuke nagu mingisse salajasse liitu kuulumine, kus tseremoonial osalevad vaid asjaosalised ise. 1922.aastal tuli selle mõttega välja Toronto Ülikooli professor Haultain, kes palus paljudele tuttava Mowgli lugude autoril Rudyard Kiplingul luua vastav protokoll, kuidas kõik täpselt läbi viia. Traditsiooni mõte on rõhutada töö eetilisust, et insenerid peaksid meeles, kui tähtis on oma tööd ausalt ja südamega teha, ning olla alati vähemkogenud kolleegidele toeks. Sõrmus oli algselt rauast - Mari valik- , nüüd ka roostevabast terasest. Ning antakse neile, kes on kohe-kohe oma õpinguid lõpetamas. Käiku läks see aastal 1925. Ühe müüdi järgi tehakse sõrmus 1907. aastal ehitamisel olnud ja kokku kukkunud Quebeci silla metallist (et insenerid ei unustaks, kui oluline on oma tööd korralikult teha, sest kehva planeeringu ja kontrolli pärast sai surma 75 töölist). Kuid see on tõesti ainult müüt. Sõrmust kantakse oma töökäe väikeses sõrmes, et keegi ei unustaks antud lubadust.

Mitte üks hing väljastpoolt ei tohi tseremoonial osaleda, ning mis ja kuidas seal asjad käivad jääb võõrastele saladuseks. On öeldud, et seda ei tohi mitte kellegagi jagada. Ma ei hakka isegi Mari käest küsima, mis täpselt tehti, sest ta on mul selline väga põhimõtteline neiu ;-) Nii palju ütles, et türdukuid, rääkimata blondidest valgetest neiudest, oli väga vähe. USA hakkas midagi sarnast tegema 70ndatel. Teiste riikide kohta ma ei tea. Eestis ei ole ka minu meelest midagi sarnast. Aga võiks ju olla ;-)

Nüüd on neiul veel ees viimane kuu projektiesitusega ja eksamitega ning siis peaks ta paberitega professionaalne insener (nagu siin neid kutsutakse) valmis olema. Ja kuigi ta on omandamas mehaanikainseneri diplomit, siis hetkel ootab teda ees inseneritöö, kus neid oskusi just väga palju ei nõuta. Oodatakse küll, et ta kõvasti juurde õpiks. Aga mul on tekkinud arusaam, et üks väljaõppinud insener ei löö ühegi töö ees põnnama 😊

Emana aga tunnen, kuidas reaalsus on äkki kuidagi kohale jõudnud. Olen alati, kui ütlen, et tütar õpib mehaanikainseneriks, natuke nautinud seda inimeste ootamatut reaktsiooni (paar päeva tagasi näiteks Marist aasta vanune ehitusinsenerist eesti noormees, kelle silmad üllatusest/imetlusest kergelt suureks läksid). Aga ega ma päriselt pole süvenenud, kuidas ta kunagi insenerina ka töötab ja kui fantastiline see kõik on. Võin samas endal pead paitada, sest tänu minu väikesele torkimisele pani ta võimalike õppealadena viimase valikuna erinevate insenerierialade hulgas just mehaanika eriala kirja (tal oli viimasena materjaliinsener valitud).

12 kommentaari:

  1. TPI lõpetamisel tehti (tegime?) kõigile Gaudeamus-kirjaga hõbe?-sõrmused. Tean, et minu teaduskonnas olid need kõigil sarnased, kas ka mujal - tõesti ei tea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu abikaasa ka TPI lõpetanud, aga neil polnud midagi. See komme on aga üleüldine kõikidele Kanada kõrgkooli lõpetavatele inseneridele. Tõmbab nad justkui ühe mütsi alla :-) Ma avastan üha vanemks saades, kui palju mulle sellised kombed või traditsioonid meeldivad. Noorena ei pidanud eriti nendest asjadest lugu. Äkki ehk sellepärast, et nõuka ajal oli nii palju võltsi paljude asjade juures.

      Kustuta
  2. Minu sõrmus oli selline: https://osta-ee.postimees.ee/hobedast-koolisormus-gaudeamus-tpi-30464026.html
    Ma kahtlustan, et see polnud üksnes majandusteaduskonnas, küll aga võis kursuse ja rühma kaupa erineda, aga võidi ka hoopis tellimata jätta.
    Tänapäeval on TTÜ sõrmus selline:
    https://www.ttu.ee/public/t/tudengile/Teenused/uliopilaskonna_sumboolika/.thumbnails/sormus_520x352.jpg

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen tõepoolest näinud omal ajal neid GAUDEAMUS sõrmuseid aga mitte ei mäleta, et meie grupp neid teinud oleks. Nüüd kohe natu kade meel, et pole, samas keska GAG sõrmus on mul küll alles.

      Kustuta
  3. Palju õnne tulevasele insenerile!

    Järgmine kord kui ma Pete õetütart näen, siis küsin sõrmuse kohta. Nimelt ta õpib ka hetkel ülikoolis inseneriks. Ku ima ei eksi, siis tal ka viimane aasta käsil, või on eelviimane. Igal juhul veetis ta alles hiljuti ka 9 kuud Koreas inseneri ametit õppimas. Peaks tema käest ka küsima kui palju tema kursuse kaaslaste seast tüdrukud on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Alice! Mis inseneriks ta õpib? Olen saanud aru, et mehaanikainseneride hulgas on vist kõige vähem naisi. Samas tean vähemalt kolme noort eesti neiut siin, kes on sama eriala valinud.

      Kustuta
    2. Ma uurin järgi. Vestlesin temaga küll alles eelmisel nädalalõpul pikalt ta Korea elust ja õpingutest, aga ma enam ei mäleta mis inseneriks ta täpselt õpib. Pidevalt on jutti olnud vaid sellest, et ta õpib inseneriks :)

      Kustuta
    3. Leidsin just Facebookist ühe postituse kus ta kirjutas et on vahetusõpilasena Seoul National University studying Korean and civil engineering :)

      Kustuta
  4. Palju õnne Marile ja vanematele! Nii hea, kui noortel hästi läheb ja oma raja leiavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Mul ka selle üle hea meel. Näen nii palju neid, kes jäänudki oma rada otsima. Minagi vist natuke selline ;-)

      Kustuta
  5. Nii tore. Palju õnne ja edu!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)