Ma mäletan oma esimest korda, kui mulle maisi pakuti. See maitses imelik ja täiesti mittesöödav, vist samamoodi nagu meie noorele külalisele ;) Võttis mitu head aastat, kui ma uuesti julgesin seda maitsta ja nüüd on see kindlasti midagi, millest mujal elades puudust tunneksin, ja minu lapsed vist ka. Suur vahe on ka värskel maisil ja sellel, mis kaua aega teel olnud. Ontarios kasvatatakse ju oma mais (internetisügavustest leidsin, et Eestis prooviti maisi juba 1835.aastal kasvatada ja muidugi kurikuulsatel 50ndatel möödunud sajandil, aga mais vajab palju soojemat-pikemat suve).
Nüüd, Ontarios ringi kolades, aeglustasin ühel kõrvalteel sõitu, et autos istuvad noored saaks lähemalt vaadata, kuidas mais kasvab. Maisi keetes või veel parem, grillides, ei tohi seda üle keeta või küpsetada. See peab parajalt krõmps jääma. Grilli peale pannes (võib ka ahju) peaks jätma maisitõlvikule lehed peale. Süües tuleb need nagu banaanil koored koorida, kuid mitte ära murda. Sealt on söömise ajaks hea kinni haarata, nii nagu pildil näha. Mina nagistan neid niisama, teised panevad soola peala. Mõnele meeldib ka võikilluke lisada.
Väga kena postitus on!Mulle endale oli mais ka kunagi üsna võõras, aga nüüdseks olen ära harjunud :)
VastaKustutaMais on ilmselt eestlastele enamasti võõras ja seostub ehk rohkem loomatoiduga, vähemalt mulle kunagi :) Aga kõik ongi lõpuks harjumuse asi! Näen siin, kuidas noored kanada-eestlases keelduvad verivorstist või rosoljest, aga vanemaks saades hakkavad seda küsima :)
VastaKustutaMeil on juba aastaid ikka mõned maisitaimed aias olnud, aga tõlvikute keetmise/küpsetamiseni pole veel jõudnud. Oleme need niisama toorelt nahka pistnud. Ilmselt on siia jõudnud teised maisisordid kui "vanal heal nõuka ajal", sest maalapsena olen ma ise maisipõldu näinud (peitusemänguks või siis luurekaks suurepärane koht), aga need tõlvikud, mis seal kasvasid küll sööma ei kutsunud. -K-
VastaKustuta