Niagara juga

Niagara joal käidud! Ikka jõudsime enne meie külalise äraminekut :) Ega see eemalt ei paistagi nii vägev, aga kui seista just seal, kus vesi suure hooga alla kukub, saad aru, milline jõud veel taga on. Sattusime sinna päev peale seda, kui üks Torontos inglise keelt õppiv jaapanlanna kogemata üle ääre kukkus... Turvakaamerate ja pealtvaatajate seletuste järgi oli ta roninud reelingu peale ning poseerinud seal hea pildi saamiseks. Maha tulles oli ta libastunud ning umbes 20meetrit enne koske sisse kukkunud. Loomulikult polnud enam midagi teha... Siiani pole ta keha leitud, aga otsingute käigus avastati ühe mehe laip, kelle isik pole tuvastatud. Umbes arvestasin, kus asi oleks juhtunud ning alla vaadates polnud ju kukkumine väga sügav. Ehk sellepärast ollakse seal hulljulgemad, mõtlemata, millise jõuga vesi liigub. Oleks ta natuke kaugemal olnud, oleks ehk saanud mõnest põõsast kinni haarata, kuid seal oli otse kukkumine kividele ja jõkke...

Esmaspäeva hommikul hakkas Niagarale sõites muidugi vihma sadama. Õnneks pidime kohale jõudes ainult umbes 10 minutit autos istuma, kuni vihm vähemaks jäi (ja terve päev oli vihmatu). Muidugi oli õnnetuse pärast hulgaliselt turvamehi, politseid ja telejaamade esindajaid kohal. Hiljem vidoelõike vaadates, näidati, kuidas paljud ei hooli hoiatustest servale mitte ronida. Isegi see värske õnnetus ei muutnud neid ettevaatlikumaks ning nõnda seisti serval fotodele poseerides.

Kogu selle asja juures loodan ainult, et varsti ei varjuta uhket koske kõrged turvavõrgud ja ei tea mis veel... Praegu ulatuvad reelingud umbes rinnuni.

Käisime ka "maa all", tunnelid viisid joa taha. Kuigi ega seal muud näha pole, kui metsikut vee voolu. All on müra metsik. Omavahel rääkides peab kõvasti häält tõstma, et teist kuulda. Saime ka vihmakeebid ümber, sest vesi pritsib igale poole.