Uus kümnend juba täies hoos

Pool-pensionärina (ma töötan ikka natuke panga heaks ja kirjutan pisut rohkem siinsele eestlaste lehele "Eesti Elu" ning olen peale kooli ühe pisipreiliga koos) on aeg lennanud linnutiivul :D Põhiline muidugi, et kui hakata mõtlema, kuhu ta siis õieti lennanud on ja mida ma  teinud olen, siis ei oskagi näpuga näidata, mis ja kuidas. Pean siinjuures muidugi lisama, et tegelikult on mu teine, kinnine blogi (kuhu mahub mõni tuttav lugeja veel juurde), ikka täiesti elus ja ma täiendan seda igapäevaselt (või vahel mõni päev hiljem, aga ikkagi iga päeva kohta mingi mõtte jättes). Eks sellepärast ununeb ära, et mul siin ka midagi olemas on. Sel aastal saab juba 17 aastat täis. Nii et varsti valmis iseseisvalt ellu astuma või siis hoopis kõrvale tõmbuma.

Üks tähtpäev läks mul siin veebruaris mööda. Astusin sirge seljaga üle uue kümnendi. Ja kuigi ma tunnen, et mingit vahet pole, ja alles hiljuti pakkus keegi mind paarkümmend aastat nooremaks (aga ma ei imesta, sest ta nägi mind ainult läbi ekraani, ja see võib vabalt kõik kortsud "õige" valgustusega sirgeks siluda), siis ikkagi olen jõudnud aega, kui isegi valitsus märku annab, et nad pole vastu, kui varsti pensionile jään :-)

Ja muidugi oli meil aprilli lõpus koos brittide kroonipärijaga samal päeval 36. sõrmuste sõrme panemise aastapäev (prints Williamil ainult 12). Kuna kaasa mul juhtumisi tööl, siis oli vaja talle saata sellekohane tervitus. Tegin enda arust super ilusa pildi, aga ta millegipärast ei sattunud vaimustusse. Kuigi natukese mõtlemise järel, saatis siiski oma tervituse vastu. Ega midagi pole öelda. Sellepärast me nii kaua koos oleme olnudki, et kes see teine meile pilku peale viskaks :D Aga lilled, mis ta kinkis, olid imeilusad. Loomulikult potililled, sest need püsivad palju kauem minuga. Vahel isegi aastaid, ning meenutavad sündmust või tähtpäeva, millal need sain. Lõikelilled on ju ka ilusad, kuid ainult niiiiii lühikest aega.

Pean ütlema, et viimased aastad on töö ja pandeemia ja muude kohustuste kõrval väga kiired olnud. Ma ei märganudki vahepeal, kuidas mõned blogid on maksumüüri taha pugenud. Õieti ühe blogija postitus "äratas" mind üles. Milles ta seletab maksustamise põhjuseid. Sain äkki aru, miks ta viimasel ajal nii lühidalt kirjutas. Oh, mind naiivitari küll, sest nägin alati vaid sissejuhatavat osa. Ta on küll ainuke, keda ma jälgisin ja kes tasu ootab. Teistest ma eriti ei hooli. Isegi kui ühe puhul mõtlesin korraks, kas anda uudishimule järele ning vähemalt paar kuudki lugeda, miks ta elus läks nii nagu läks, aga otsustasin, et sellistest teadmistest ma rikkamaks ei saa, pigem ikka vaesemaks (st rahakott läheb kõhnemaks ning kas alati ongi hea teiste draamast osa saada, kui oma elus küllalt draamat, või noh, lihtsalt elu). 

Sisuloojatest olen mõnda "juutuuberit" toetanud Patreoni kaudu, kuid viimaks loobunud ka sellest (ja hoopis Ukraina heaks raha annetanud). Sest lõpuks, kust läheb piir. Kui hakata kõigile isegi natukene maksma, siis kokkuvõttes on asi ikka üsna kulukas. Ja kuigi olen siin väljamaal pensionär, siis nagu olen lõpmatuseni korranud, ei tähenda, kus oled, pensionärina pole sa kusagil kullamägede otsas. Kui just endal pole küllalt vara kogutud, või oled õnneseen olnud tööga, kust saanud suurepärase pensioni kaasa (mida järjest vähem ja vähem siin riigis juhtub). Ma ei hakka kummagi osas väga kiitlema. 

Jäin siin ühel päeval veel mõtlema, kas blogimaailm enam ongi sama, mis kunagi alguses. Ma ei teagi kohe, kuidagi sõbralikum ja "kambamehelikum" oli kõik. Huvi pärast guugeldasin, mida tark internet ja nüüd siis AI (ehk tehisintellekt) arvab. Kokkuvõttes saan teada, et kuigi blogimine blogidena on ikka täiesti elujõus ja ei näita märke, et kuhugi kaoks (isegi kui populaarsus vähenenud), siis on ta kindlasti muutunud. Muutunud just nõnda, et sellest on saanud paljudele töö ning tuluallikas. Personaalseid blogisid on palju vähem kui varem. Põhilised lugejad jäävad sinna kusagile keskea kanti. Nooremaid näeb järjest vähem. Sest elu on kiire ning palju parem on suhelda Discordis ja lugeda Redditit, või TikTokis lühivideo postitada. Rääkimata näoraamatust või Instagramist, millest on saanud justkui miniblogid. 

Ja tegelikult pole mul ju midagi kõige selle vastu! Arvestades, kui kiirelt aeg võib mööda rutata. Mõnes mõttes olid need blogid, millel polnud konkreetset teemat ja lobisesid kõigest ja ei millestki, kirjade kirjutamise järg. Kuna aga elu on täis nii palju uusi võimalusi ja ka meelelahutust, mida võid igal ajal ükskõik kui palju tarbida, siis pole siin midagi vaja kirju kirjutada, parem lühikesi sõnumeid saata. Ja oma eluga edasi kiirustada :-)