Õpetajad

Ma läksin ülikooli kunagi selle mõttega, et minust saab õpetaja. Oleks isegi Pedasse ehk nüüd siis Tallinna Ülikooli proovinud sisse saada (sest seal koolitati just õpetajaid), kui klassijuhataja poleks edasiõppimiseks vajalikku iseloomustusse kirjutanud, et sihiks on Tartu Ülikool. Millegipärast ei tulnud pähe temalt uut iseloomustust paluda :D See ei tähenda, et mulle Tartus ei meeldinud. Isegi väga meeldis, sest linnal on mingi eriline õhk, mis noortele hästi sobib. Foto on võetud Elvas lastelaagris, kus olin peale kolmandat kursust kohustuslikus korras kasvatajaks (1986). Ja tagatippu veel spordi eest vastutaja :-) Kõige eredamalt mäletan, kuidas igal hommikul korraldasin hommikuvõimlemist ja organiseerisin orienteerumise fotode järgi. Jalutasin lähedal pargis ringi, tegin pilte ja õigel päeval pidid lapsed väikeste gruppidena leidma pildi järgi kohad üles. Pildid muidugi sai ise ilmutatud pimeruumis punases valguses. Jah, olen seda ka kunagi teinud.

Õpetajat minust lõpuks ametlikult ei saanud, kui välja arvata kolmteist aastat Torontos noortele eestlastele mõeldud kool, kus õppetöö ühe korra nädalas õhtutundidel toimus. Raske südamega loobusin sellest kohustusest, kuid samaaegselt täisajaga tööl käimine röövis perega koosolemise aja. Nii et kuigi oli raske ära tulla, siis ma pole kordagi seda kahetsenud. Vahel ilmselt on vaja selliseid otsuseid teha. Aga õpetaja geen on vist mul sees, sest vähemalt üks esiisadest on olnud kusagil Viljandimaal koolmeistriks. Nii ema kui isa poolt on päris mitu tädide-onude last ja lapselast sama ametit pidanud või peab. Mingi aeg oli mu õdegi õpetaja. Isegi Toomas on pisut õpetaja rollis olnud, kui ta siin Toomakooli vedas ning kord nädalas tüdrukutele pluss nende sõbrannale eesti keelt kodus õpetas. Kuigi mul on kuri kahtlus, et ega temas seda õiget pisikut õpetamiseks sees pole ;-) Ise tahan mõelda, et kusagil paralleeluniversumis ma peangi Eestis õpetajaametit, sest tee, mis tahad, oma elu uuesti läbi elada muidugi ei saa.

Kõige selle kõrval on nii tore näha tublisid, andekaid ja oma tööd täie hingega tegevaid noori sugulasi. Nagu isapoolse tädi tütretütar Leesi, kellest on üks lugu siin. Kuna vahel kaovad need toredad lood interneti kõige salajatemasse nurkadesse, siis ma laenan sealt mõne lõigu.
Läti piirilt väikesest külakohast pärit Leesi Peedumäe südames tärkas õpetajaks saamise soov varakult. Kuna matemaatika tuli naise jaoks väga kergelt ja ühiskonnas oli puudu reaalteaduste inimestest, otsustas ta minna pärast gümnaasiumit Tartu Ülikooli matemaatikat õppima. Õpetanud gümnaasiumi ajal tihti kaasõpilasi, oli Leesi esialgne plaan alustada õpetajatööd oma kodukohas. Elu on aga teinud lapsepõlvekodust kaugemaid käänakuid ja nii on ta praegu hoopis loodusainete ja matemaatika juhtõpetaja Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumis ning matemaatika algõpetuse õpetaja Tartu Ülikoolis.
Leesi on õpetanud nii matemaatikat kui ka füüsikat, mis on üldsuse arvates ühed raskemad ained, mille õpetamine on keeruline just õpilaste tõrksa eelhäälestuse tõttu. „Võtsin oma karjääri algusest peale põhieesmärgiks luua õpilastele turvaline ja sõbralik keskkond, kus nad saaksid reaalainetega veidi rohkem sõbraks,“ kirjeldab ta õpetajatöö proovikivisid. „Õppija peab uskuma, et tal on neid teadmisi vaja ja et ta saab hakkama, aga see kõik nõuab omapoolset panust. Seda illustreerib ka mõte, et kes ei loe, ei saa kunagi teada, kui huvitav on raamat.“
Praeguseks pea kaheksa aastat õpetajana säranud Leesi peab tähtsaks teda ümbritsevaid kolleege ja töökeskkonda. „Läksin liimile, kui nägin ägedaid ja uuenduslikke koole, mida on viimasel kümnendil palju juurde tekkinud. Mind võlus teha maailmale olulist tööd inspireerivas keskkonnas, kus mõeldakse suurepärasele töökultuurile.“ Kui ülikoolis õppides ja praktikal käies kõhkles Leesi veel õpetajaametis, sest kool näis stressirohke ja lärmakas koht, siis ülikooliõpingute kõrvalt riigigümnaasiumisse tööle asudes muutus kogu tema maailmapilt.
Leesi kinnitab, et õpetajatöö annab maailmale palju lisaväärtust ja aitab kaasa ühiskonna arengule. „Õpetajatena puutume iga päev kokku noortega ja see virgutab. Õpetajatöö muudab maailma ja tõusvas joones liikuv tasu annab kindlustunde, et sind on tööturul väga vaja.“

Emapoolse tädi tütretütar on ka noor õpetaja. Siin on üks lühike artikkel Maarja-Liisast pandeemiaaegse õpetamise ajast. "Suures plaanis on praegune koduõpe üks suur funktsionaalse lugemise ja ajaplaneerimise õppus, aga eelkõige õppima õppimine,” usub Vokksepp, et kriisiolukord õpetab meile seda, kuidas tavalises koolielus kasutada tehnoloogiat veelgi eesmärgipärasemalt. “See õpetab eelkõige seda, et igal inimesel, klassikaaslasel, koolikaaslasel, õpetajal ja teistel koolitöötajatel on hindamatu väärtus.” Üks video ka TV3 kanalil saates Duubel.

Aga siis on mul ju õpetaja, kellega pole side päriselt katkenud ja kes juba 50 aastat õpetanud. Meie klass oli tema jaoks esimene, kus ta klassijuhataja ameti vastu võttis. Mäletan nii hästi, kui ta kooli tuli, kui kena ja noor ta oli. Ja kui tore! Matemaatika võttis hoopis teised mõõtmed minu jaoks. Mitte et mul sellega küll kunagi probleeme oleks olnud ;-) Samas koolis oli ju veel üks matemaatikaõpetaja, kelle kärkimist ja kurjustamist kõik kartsid. Mulle lihtsalt ei meeldinud see, sest sain sealgi tunnis päris hästi hakkama. Aga mõtlesin alati, miks küll on vaja nii palju kurjust klassiruumi tuua (ta oli mu õpetaja gümnaasiumis). Selles suhtes arvan, et nii Leesi kui Maarja-Liisa on hoopis teisest puust. Minu vana matemaatikaõpeaja puust. Temasugused võivadki vabalt 50 ja rohkem aastat teadmisi lastele jagada.

"Pealinn" kirjutab Riitast eelmise aasta oktoobris:
Staažikas matemaatikaõpetaja: mul kümnes klass läheb tunnist ära ja lausub, aitäh tunni eest. Kas sa saad igal tööl niimoodi kiita?

Tallinna Ühisgümnaasiumi matemaatikaõpetaja Riita Meigas leiab, et noored võiksid tõsiselt kaaluda õpetajaameti valiku üle. “ Esiteks, kolm põhjust on juuni, juuli ja august. Need on ju vabad praktiliselt. Kui mul olid lapsed väikesed, sain nendega suvel tegeleda. Vaba aega ikka on palju. Lisaks on ka rõõmu palju, mul kümnes klass läheb tunnist ära ja lausub, aitäh tunni eest. Kas sa saad igal tööl niimoodi kiita? Praegu räägitakse ka väga palju, et õpetaja töö on nii raske, aga nii hull ei ole tegelikult see asi,” rääkis särtsakas naine saates Tallinna panoraam.      Riita alustas oma karjääri Tallinna Ühisgümnaasiumis 1972. aastal. Tänavu möödus päevast, mil Riita esmakordselt klassi ette astus 50 aastat. Juba lapsepõlves oli tal eesmärk just õpetajaks saada. Nooruslik õpetaja on oma ametile truuks jäänud, mitte kordagi ei ole ta mõelnud, et sooviks lahkuda. “Ma alati ütlen, kui ma alustan tundi või kui olen alustanud tutvust, et teil on nüüd üks uus keel juures. Matemaatika on ka keel, ta lihtsalt on sümbolite keel, võtke seda niimoodi. Ja siis me teeme matemaatika etteütlust, kus nad peavad kirjutama sümbolites mingeid lauseid. Siis ma põimin sinna juurde mõnikord ka näidendeid. Mõtlen, kuidas huvitavaks teha need asjad. Ja siis nad kirjutavad mulle vahel luuletusi matemaatikast, nii et me teeme lõbusamaks selle asja,” kirjeldas Meigas.

Ma tahan loota, et ikka on neid entusiaste, kes lastega nõus töötama ja teevad tööd südamega. Eks muidugi aitab kaasa, kui palk on korralik. Arvan, et Kanadas on pigem liigutud sinna suunas, et parem tugev kool ja õpetajad kui kesine pooletoobine õpetamine. Küsimus on, mis õieti teeb õpetajast hea õpetaja. Kas ainult teadmised? Või hoopis valmisolek ise ka kogu aeg õppida. Ja muidugi soov kõike teistega jagada.