Võšõvanka päev Torontos

Rahvusvahelist võšõvanka päeva hakati tähistama aastal 2006. Eestlasteni jõudis see ilmselt eelmisel aastal. Või vähemalt nendeni, kes Ukraina uudiseid pidevalt jälgisid. Eesmärgiks on säilitada ukrainlaste traditsioone ja kanda üks kord aastas üheskoos üle maailma nende tikitud rõivaid. Eesti keeles on see kenasti nimetatud rahvustikandipäevaks. Mul jäi silma, et laupäeval toimub Vabaõhumuusemis sellekohane üritus.

Torontos on maikuu kolmandal neljapäeval korraldatud väike paraad mööda Bloori tänavat. Läksin minagi eelmisel aastal sinna kohale. Tol korral oli seljas Läti Majast saadud t-särk, millel Balti riikide ja Ukraina lipud moodustavad ka ilusa mustri. Aga siis juba tekkis soov, et mul peaks ka üks ukraina tikitud särk või kleit olema. Ja loomulikult Ukrainast. Lõin siis aga jälle kord Etsy lehe lahti, sest olen iga oma ostuga proovinud nii palju ukrainlasi toetada kui võimalik (õnneks ei pane Kanada tollimaksu peale Ukrainast saabuvatele pakkidele). Ja siin ma siis olen, oma ukraina tikanditega kleidikeses. 

Kuna tänapäeval on levinud arvamused, kas ikka võib mõne teise rahva rõivaid kanda (algas Ameerika põlisrahvastega), siis tekkis minuski mõte, kas teen ikka õigesti. Aga kui mu ukrainlastest sõbrad selle heaks kiitsid, siis kadus igasugune kahtluseuss. Neil on hoopis hea meel näha, et inimesed toetavad neid ja pole unustanud. Möödunud aastal oli isegi üks intervjuu TV3s inimesega, kes tõi neid tikitud särke Eestisse, et ka eestlased neid näiteks suvel kannaksid. Jälle sama asi, et me ei unustaks. Kanadas kandsid parlamendiliikmedki ukraina särki. Ning terves riigis toimus lugematul arvul sellekohaseid üritusi.

Mina olin muidugi eile kenasti platsis koos kümnekonna eestlasega (üks peaaegu poolkogemata, kui oli oma kontorist välja tulnud ja avastanud, et tal pole lootustki pargitud autoni jõuda). Lisaks lehvisid teiste Balti riikide lipud. Gruusia oma jäi silma, aga ka üks, mida ei osanud kohe paika panna - valge-punane-valge. Tuleb välja, et see on valgevenelaste oma, nii nagu sõjavastaste venelaste ilma punase triibuta lipp. Metroost välja tulles sammus mulle vastu mustlasevälimusega vanem naine, kes ühes slaavi keeles midagi kurjalt seletas. Vene keele oskus aitas tabada sõnu ukrainlastest kui röövlitest. Nii et selliseid tegelasi jätkub ka siiapoole ookeani.

Rongkäik algas Jane peatusest ja jõudis High Parki välja, umbes 2 kilomeetrit kõndimist. Üks sõiduteepool oli meie jaoks suletud. Vastutulevad autod tuututasid ja inimesed sees lehvitasid. Pean ütlema, et eelmisel aastal oli tänaval tegelikult rohkem neid, kes oma pahameelt ja viha ukrainlaste suhtes väljendasid. Ilmselt on nüüdseks paljudel pilk selgem, millega veremaa hakkama on saanud.

Koguneti Lesya Ukrainka mälestussamba ümber. Ta oli 1875.aastal sündinud ukraina poetess Larysa Petrivna Kosach-Kvitka, kes juba varases nooruses hakkas ukraina keeles luuletusi kirjutama, Ta kasutas varjunime, sest tema hilisemad tööd ei meeldinud muidugi valitsevale kihile. Mõtlen siin kohe Lydia Koidula ja ärkamisaja peale.

Mul on siin veel üks pilt kahe ukrainlannaga, kellelt palusin luba koos poseerida. Ega nad vist väga hästi inglise keelest aru ei saanud, aga olid nõus minuga pildile tulema. Ma kandsin oma eesti kampsunit, et natuke kahte kultuuri kokku viia :-) Ja lõpetuseks veel lühike video. Sealt võib tabada mõne eestikeelse sõna.