Keelesõbrad

Keelesõbra programm sai alguse siis, kui terve maailm oli kurja viiruse pärast pea peale pööratud. Aasta oli siis 2020. Klassiruumis või kursustel ei saanud enam istuda ja mõned nutikad inimesed Eestis (kes teab äkki ka mujal) arvasid, et suurepärane võimalus on kasutusele võtta e-kanalid ja miks ka mitte meile kõigile nii tuttav telefon, ning viia kokku eesti keele huvilised ja vabatahtlikud, kes nõus nende huvilistega meie emakeelt harjutama. 

Ma mäletan suurepäraselt, kuidas teade uuest ettevõtmisest minulgi kusagil üles hüppas või kuulsin seda uudistes? Ringvaates? Mul isegi käis korraks peast läbi, et äkki... et äkki mul ikka leidub natuke aega pühenduda millelegi muule kui tööle. Õnneks suutis mu sisemine mõistuse keel siiski taolised mõtted kiiresti kuhugi vaiba alla matta. Ütlen õnneks, sest ma ei kujuta ette, kuidas oleksin suutnud tolleaegse koormuse all veel midagi muud teha. Kui ikka töötunnid vahel poole ööpäevast võtsid, siis ega mul muuks aega jäänud, kui mõni ajuvaba romantiline komöödia ära vaadata, ning siis magama minna. Aga kuidagi ma seal vastu pidasin, kui töö käis samal ajal kahe panga ühinemise (eestlased ning lätlased) ja uue süsteemi sisseviimise kallal. Lisaks veel pandeemia otsa koos oma uute töökorraldustega. 

Nii et ei mingit keelesõpra minu jaoks, kuni jõudsin juba peaaegu vaba inimesena siia aastasse. Nüüd ei kõhelnud hetkekski, kui oma nime üles andsin ja jäin ootama, kellega ma sõbrapäeva paiku juba vestlema saan hakata. Samal ajal võtsin enda peale veel ühe kohustuse eelmises postituses nimetatud ukrainlannast Katjaga eesti keelt õppida. Olin äkitselt keelesõber lausa kahele, kellest üks muidugi programmi kaudu minuni jõudis ja teine täiesti minu enda algatusel. Ma ei arva, et oleksin Katjale seda välja pakkunud, kui ma poleks keelesõbra ettevõtmisega liitunud. Ma vist poleks osanud selle peale tullagi.

Sel nädalal tõmbab Keelesõbra programm otsad kokku 2023.aastaks, mis aga ei tähenda, et igaüks, kes on leidnud endale toreda vestluspartneri, seda edasi ei võiks teha. Ma olen taolist mõtet mõne nädala jagu juba kaalunud, ning käisin idee välja meie viimasel vestlusel Eestis elavale venelannale Lule (kutsume teda siin nõnda). Mispeale ta eriliselt suure rõõmuga nõus oli. Me küll peame väikese vahe suvel, saame loodetavasti ka isiklikult kokku (käime ehk koos kontserdilgi), ning millalgi sügisel siis jätkame. Nii armas oli temalt saada veel kiidu- ja tänusõnu, mis ta oli ilmselt hoolikalt juba ette valmis valinud ja kirja pannud :-) Katjale jään samas toeks, et ta saaks oma keeleeksami tehtud ning küllalt hea taseme tööle minemiseks. Temaga jätkan läbi suve. Ka tema kordab, kui lõpmatult tänulik ta mulle on, ja kui õnnelik, et minuga tuttavaks sai. Minagi tunnen sama, ta on nii kena inimene, et kuidas ma teda ei aitaks. Võib olla on mul ka mingi enesekasu mängus, sest ma tahan nii väga ukrainlastele toeks olla. Ja tema on see väljund. Sest üks asi on toetuseks raha annetada, aga hoopis midagi muud konkreeteset inimest abistada. 

Ma olen siin vaikselt mõtisklenud, kuidas Keelesõbra programm oleks võinud juba ei tea mis ajast käimas olla. Igale eestlasele oma kodustatud venelane :D Milline suurepärane integratsioon. Kuigi ega kõik õppurid polegi venelased. Neid võib ka mujalt olla. Sama nagu meie, mentorid. Tean ühte, kes on Prantsusmaal ja teine Norras, ning mina pole esimene torontolane, kes siit vestlusi pidas. Kaugel elades on ainuke väike mure ajavahega. Oleme siiski hakkama saanud, sest mu hommikupoolikud on ju enam-vähem vabad.

Ma tean, et minul ja paljudel minu kõrval, pole praegu eriti kõrge arvamine venelastest, aga kui keegi on tõsiselt huvitatud eesti keele õppimisest, siis tahan abiks olla. Tunnistan, et me oleme Luga natuke kikivarvul sõja teemast üle läinud. Mõistan, et tal on tegelikult suur mure, kuna Eestis sündinud vanem poeg elab oma perega Venemaal (noorem on hoopis põhjanaabrite juures, kuigi tal väike igatsus Eesti järele). 

Lu on minust umbes kümme aastat vanem. Ja kuigi ta eesti keel on päris hea, siis on tal praktikast puudus olnud. Ma olen ka aru saanud, et ega immigrandil ja immigrandil mõnes plaanis vahet pole. Kui saab hakkama omas keeles, siis kohaliku keele tundmine langeb kusagile viimaste vajaduste hulka. Mõtlen näiteks Kanadas hiinlasi, kelle kogukonnad on nii suured, et igaks eluvajaduseks leidub koolitatud tegelane, kes saab sind emakeeles aidata. Mõned valitsuse telefoniliinid lasevad sul tavalise inglise ja prantsuse keele kõrval ka hiina või muud keelt valida. Siin kõrval on pilt Covid-19 lehelt, kus pakutakse infot ma ei teagi mitmes keeles. Osa neist pidin ilmselt keeleteaduse eksamil professor Väärile oskama nimetada, aga on praeguseks teadmata ajurakkude vahele kadunud.

Nii et Eesti osas on mul silmad igal juhul palju rohkem lahti läinud. Me poleks pidanud nii varmad olema vestluses vene keele peale minema (jah, ma tean, et minagi olen sellest varem rääkinud, kuid otseselt kellegagi kokku puutudes on see palju-palju selgem). Mu venelanna ja ukrainlanna nimetavad sama isegi tänapäeva kohta. Kui osatakse vene keelt, siis mõni lausa ei hooli sinu soovist harjutada. Nooremad eestlased seda enam küll ei tee, sest neil on inglise keel võõrkeelena kindlasti palju tugevam, ja vene keelt ei tarvitse enamus isegi õppinud olla. Või nagu üks mentor just nimetas, siis vene keele õpetajatel on hetkel üsna räbal olukord Eestis. Siinjuures kaks huvitavat lugu. 

Lu on mulle öelnud, et kui ta oskaks eesti keelt nii hästi kui ma vene keelt, siis poleks tal mingit probleemi eesti keelega igal pool vaevata hakkama saada. Minu tänud talle sellise komplimendi eest. Kuigi ise tunnen, et kõnekeel oli mul nii roostes kui olla saab, või vähemalt alguses ikka päris korralikult. Nüüd hakkab juba paremini jooksma. Nii hästi, et pensionärina inglisekeelsest suhtlemisest eemal olles, oskasin täiesti mõtlematult pangas käies "Da!" öelda :D 

Aga tahtsin hoopis rääkida, kuidas Lu küsis: "Kas nemad ei õppinud siis eesti keelt ära?" kui jutustasin oma vene keele omandamisest. Mina ja mu õde kasvasime üles kahetoalises korteris, mida jagasime ühe vene perega (meil 11 ruutu, naabril natuke rohkem) Neil oli kaks tütart, üks meievanune, teine palju vanem. Ja "loomulikult" mängisime me vene keeles. Kuidas see mul selgeks sai, ma ei oska näpuga näidata, lihtsalt sai, nii et kooli läksin juba vene keel suus. (Soome keel ka passiivselt, sest meie peres vaadati ainult Soome TVd, aga see on juba teine lugu). Pean ütlema, et Lu on esimene, kes pead vangutades ja imestades taolise küsimuse mulle on esitanud! Aga võib-olla aitab kaasa see, et ta on sündinud Moldaavias, kuigi kooli ajal juba elas Venemaal vanaema juures. 
(Ülemisel pildil olen mina, mu õde, mu ema ja Alla. AI muutis selle minu jaoks värviliseks :-) Vahel mõtlen, kus ja mis Alla teeb. Kas eesti keel sai ikka selgeks või mitte. Ema nimetas kunagi, et vist oli Tallinnas venekeelses televisioonis töötanud.)

Ning teine lugu on seotud ukrainlanna eesti keelega. Ta ütleb, et satub natuke paanikasse, kui peab eesti keeles rääkima. Ühel korral helistas ta ametnikule, ja ütles kohe kiiresti eesti keeles: vene keeles, palun! Mispeale naine teise telefonitoru otsas (või kuidas seda nüüd tänapäeval peab kirjeldamagi) ütles: EI! Katja sai suure hädaga väikese eesti keele sõnavara toel kuidagi asja selgeks räägitud. Mispeale seesama naine teatas vene keeles, et näed, said väga hästi hakkama :D Mina ütlesin, et just nõnda ta õpib. Tegelikult nii me hakkamegi teist keelt kõnelema. Au ja kiitus sellele naisele (ehk on ta ise ka üks vabatahtlikest mentoritest :-)!

Aga aitab pikast lobast, sest tänapäeva maailmas peab ju kõik kiiresti käima. Kahju ainult, et keeleõpe sama kiiresti ei kulge. Igal juhul, kui keegi nüüd mõtles, kas mentoriks hakkamine on tema jaoks, siis tasub kindlasti proovida. See pole ainult keeleõpe, see on põnevad vestlused inimestega, kes elavad Eestis - või mõni mujal - kuid kelle kombed ja kultuuriline eripära võib väga erinev olla. Lõpmatult huvitav on sedasi teisi tundma õppida ja meile lähemale tuua. Lisaks muidugi saab kellelegi head ka teha ;-)