Kurvad mõtted

Täielik virr-varr on hetkel meie olemine. Põhiline mure ikkagi Toomase isaga, kes nüüd saanud ka ametliku diagnoosi - Alzheimeri tunnustega raske dementsus. Kõlab just sama raskelt nagu diagnooski. Eriti väga lähedastele. Oma kogemustele toetudes, olen juba päris hea mitu aastat Alzheimeri kahtlustanud. Ainult tänu sellele, et läbi panga olen nende haigetega päris lähedalt kokku puutunud. Inimesed, keda tean intelligentsete ja aurkatena, muutuvad äkki tundmatuseni. Ning nendega suheldes tuleb võtta justkui lapsehoidja hoiaku. Olla kannatlik, korrata sama mõtet viis ja sada korda, ning mitte kunagi nendega kurjaks saades. Isegi siis, kui meid süüdistatakse nende rahade varastamises või rünnatakse otse, et ma ei taha neid aidata. 

Väga lähedastel pole sugugi kerge leppida sellise asjaga. Võib enda rahustuseks mõelda, et mingid ravimid aitavad, või et ainult mõne ravimi pärast käitub ta nii nagu käitub. Kui otsisin välja Alzheimeri haiguse (jah, see on haigus, ajuhaigus) tunnused ja etapid, siis neid lugedes pidi Toomaski tunnistama, et tõesti suures osas ongi nii. Mis tähendab, et isa on hetkel olukorras, kus ta ilma kõrvalise abita ei suudaks kuidagi iseseisvalt hakkama saada. Mis on ema jaoks raske koorem. Ning ega temagi pole esimeses nooruses. Kusjuures ma mõtlen seda just füüsiliselt, kui keha kipub mitmelt poolt logisema (räägin mina, kelle parem puus hetkel küll hästi vastu pidanud, aga aegajalt ikka endast märku annab). Sest ma arvan, kui pääseme dementsusest, siis meie mõttemaailm on sajaseltki üsna sama, mis kahekümneselt. Jällegi räägin ainult oma kogemusest, kes ma nii paljude inimestega olen pidanud töö pärast suhtlema.

Rääkisin täna Discordi kaudu Mariga, kellega siiani oleme ainult noorte kombe kohaselt peamiselt tekstisõnumeid saatnud. Ta ütles, et oli juba eelmisel aastal Eestis käies justkui vanaisa kaotanud (tüdrukutel oli suurem vahe sellest ajast, kui nad viimati siin käisid). Sest ta ei olnud enam sama inimene. Ma ei ole ühtegi oma vanaisa ega vanaema näinud ja mul puudub kogemus, kuidas lapsena oleks olnud nendega olla. Aga kujutan ette, et see on omamoodi midagi suuremat kui lihtsalt ema või isa. Kirke kirjutas mulle ka ja ütles, et kogu asi on nii kurb. Ja nii see ongi...

Kõige selle kõrval on hea võtta hetk aega endale, ning minna ja osta hoopis poest jäätist. Sest ükskõik millega silmitsi seisame, siis on tähtis ka enda peale mõelda. Et ise sinna muredesse ja kurbusesse ära ei upuks.

Foto emast ja isast on aastast 2014, kui mul väike kahtluseiva, et kõik pole isaga päris nii nagu vanasti. Alati naeratav ja lahke inimene oli rohkem endasse tõmbunud ning tegi asju, mis üldsegi tema aruka meelega kokku ei sobinud.