Mere ääres ja kunstniku külaskäik

Lõpuks ometi olen sellest tüütust ajavahest üle saanud ja ei ärka keset ööd ja ei maga poole päevani :-) Kohe hea tunne sellest! Olen ka üsna rahulikult "kulgenud". Natuke tööd teinud, natuke ringi käinud. 

Olime suvilas paar päeva tagasi. Kõik seal endine ja samas ka ei ole. Mõtetes oli kõik kuidagi suurem. Ma pole seal ei tea mis ajast käinud. Telgikujuline maja näitab kulumise jälgi, aga seisab ikka kindlalt püsti. Muru (või mis muru see enam ongi) on muttide ja vesirottide poolt täpselt selliseks muudetud nagu neile meeldib :-) Aga samas on kõik nii roheline ning mets algab peaaegu et kohe ukse alt. 

Mõtlesin alati, et seal võikski meie kodu olla, kui tagasi Eestis. Aga nüüd olen millegipärast kahe vahel. Kuidagi liiga busy oli kõik, liiga palju ehitisi suht väikesel alal, võis olla, et isegi metsa lähedus häiris. Samas jällegi on meri - Vääna rand - vaid jalutuskäigu kaugusel. Ning meri on alati mind võlunud. Mõtlen alati, et Hiiumaa juured on selle tunde mulle geenidega kaasa andnud, aga teisalt olen ka Tallinna tüdruk, ning meri on siiski kohe siin kõrval olnud :D

Sain eile kokku vana tuttavaga ajast, kui me Torontosse kolisime. Me tulime ju päevase vahega Rootsist. Kanadas oli ta umbes 7 aastat, misjärel elas USAs, LAs ja Portlandis. Arno Arrak on nüüd varsti kolm aastat tagasi Eestis olnud. Mul on alati huvitav rääkida nendega, kellel natuke sarnased kogemused mujal elamisest ja siis tagasitulemisest. Muidugi paneb muretsema idanaabri tegevus, aga samas on ikka hea olla tagasi. Ainult mingil määral on justkui "auk" tekkinud sellest, mis oli ja on. Isegi kui oled aegajalt ikka Eestis käinud. 

Peaaegu kõik nimetavad talve pimedust, mis ehmatab ja millega toimetulek ei tarvitse kerge olla. Ma pole varsti 35 aasta jooksul Eestis talvel olnud, nii et ei julge väga kaasa rääkida. Samas olen ma natuke kiiksuga, kellele meeldib Torontoski pimedam aeg ning päike võib pigem mulle peavalu tekitada. Millest enamus, kaasa arvatud Toomas, kunagi aru ei saa (Kirke saab, sest ta on täpselt samasugune). Ja nõnda kutsubki kallis kaasa mind alati rõõmsalt päikese kätte, kui see välja ilmub. Ma võin ju natuke seal istuda, aga siis otsin juba varju ;-) Küll on hea, et päevitamine enam nii populaarne pole, ning ma võin vabalt oma lumivalgete käte ja jalgadega ringi liikuda. Ma isegi ei mõtle sellele.

Küll aga mõtlen iga kord Eestisse tulles, et olen justkui võõras kohas. Tegelikult ei ole ju, aga vahel tekitab isegi poeskäimine pinget. Sest ma ei tea, kuidas asjad paigutatud on, millised need asjad on, kas ma viidan liiga palju aega riiuli ees mõnda asja pikalt uurides, kuidas ma täpselt kõige eest maksma pean, jne. See läheb küll natukese ajaga mööda, aga pisut valge varese tunne on mõnda aega sees. Probleemiks on vist see, et ma tahan nii väga "oma" olla, kuid kardan, et mingi imeliku teistmoodi harjumusega ja käitumisega paistan teistmoodi välja :-)

Oh, ja ostke Arno Arraku töid või käige ta näitustel. Hopneri majas pidi veel pilte üleval olema, kuigi sinna vist kergesti sisse ei pääse. Aga suve lõpul peaks uus näitus tulema. Minu meelest on ta tööd nii väga oma näoga, natuke unistlevad. Meie Toronto kodus on üks tema maalidest (võib siit lugeda). Siin on tema töid Haus galerii lehel.