Vanu fotosid vaadates, jäi silm peale ühele, mis võetud hea mitu aastat tagasi Algonquin pargis (1993) ning kohe selle kõrval Arno Arraku maalile, mille ta meie foto järgi tegi (siis kui ta veel Torontos elas, nad saabusid vaid päev hiljem kui meie). Ta lubas lahkelt just sellise maalida, mis meile meeldib. Maal on meile väga südamesse läinud rahvuspargist, millel Arno sõnade järgi ebatavaliselt palju "vett", mis pole just alati kohalike maitsele vastav (arvestades, kui paljud elavad keset metsi ja linnu, pole ka imestada :) Ta on teinud ikka pisut ulmelisi maastikke, mis kodulehel osaliselt üleval.
Samal ajal sai veel teinegi maal valmis, mis Tomi ema Eestisse kaasa võttis (ta oli aasta aega pisikest Mari hoidmas). Samuti mälestuseks Algonquinis käimisest, kus hundid vanaema ehmatasid, sel ajal kui Mari ise rõõmsalt käpuli laagriplatsi uuris :) Arno kirjutas kenasti maalile alla ja ühiselt leidsime sellele ka nime - Mari saar.
Kõige tipuks saime veel erilise kogemuse osaliseks, kui Arno viis meid ühe raamija juurde koju. Sellist markantset meesterahvast annab vist tikutulega otsida :) Aga paistis, et raamid on tema elu ja armastus. Maalile pilku peale heites, oskas ta meile väga veenvalt tõestada, miks just tema soovitatu pidime valima!
Loodusnostalgia tuleb peale. Kui tagasi tulen võiks kontrollida kas see puu alles ja sealtkandist läbi kanuutada, kui peaks õnnestuma Juulikuus nädalake puhkust juurde võtta.
VastaKustutaVäga huvitav on koos vaadata fotot ja maali sellestsamast fotost. Maal on palju isikupärasem ja dramaatilisem, võiks isegi öelda et hingestatum. -K-
VastaKustutaMa olen ka selle pargi armastaja aga see foto oleks sobinud Group of 7ile ka! Nii imeline et pole nagu foto!
VastaKustutaTore oli vaadaa! T.