Raamaturiiul

Juhuslikult sattus mulle kätte Ayaan Hirsi Ali raamat "Infidel", peaaegu et oleks kõrvale pannud, kuid otsustasin siiski vähemalt koju kaasa tuua. Mul polnud palju usku, et selle ka läbi loeksin. Ei taha ma end segada erinevate uskude jagelemistesse... olen just selline leplik, kelle kohta Tom juhtus lugema, et minusugused leplikud on need kõige hullemad, kes kunagi selles suhtes sõna ei võta. Kui aga ühel vabal hetkel raamatut sirvisin, siis ei saanud enam käest panna ning pidin ka ta teise teose "Nomad" raamatukogust tellima.

Nii palju mõtteid hakkas peas keerlema, kui Ayaan Hirsi Ali (AHA) raamatuid lugesin. Kõige tugevamalt muidugi sain kinnitust varemgi peas mõlkunud arvamisele, et enamus uskudest (ristiusk, islam) ja ideoloogiatest (kommunism) on teoorias väga kenad, kuid praktikas kipub asi käest minema. Ning selge on see, et nii ristiusk kui islam on ühed päris julmad usud, kui piiblit ja koraani sõnasõnalt võtta. Kusjuures mõlemas on naine allasurutud positsioonis. Vahe on ainult selles, et tänu Euroopa "ärkamisajale" ning Ayaani-sugustele omaaegsetele aktivistidele (keda kiriku poolt taga kiusati ning tuleriidale saadeti), ei võeta piilbit tänapäeval niisama tõsiselt kui koraani. Ristiusu jüngrid on pidanud ajaga kaasa minema ning uue lähenemise leidma, et mitte oma hingekarja kaotada. Mis ei tähenda, et olemas ei ole radikaalsete kristlaste gruppe. Siiani pole nad just väga uudistes domineerinud.

Ning kui omal ajal oli piibel püha kiri, mida ainult ladina keeles loeti, siis nüüd on jumalakarjastel igas keeles piibel olemas ning seda ei võeta just sõnasõnalt. Piibel on justkui aluspõhi, kust teemasid otsida ning lahti mõtestada just nii nagu iga isik parasjagu seda näeb. Ma olen alati imestanud, kui palju erinevaid vaateid ja arvamusi on ühe lõigu põhjal võimalik välja imeda :) Ayaan Hirsi meenutab samas usuõpetuse tunde, kuidas nad pimesi araabiakeelset koraani ümber kirjutasid ning kui tal tekkiski küsimusi, siis sai ta ainult riielda ning nuhelda, sest kuidas ta julgeb koraanis olevat üldse kahtluse alla seada... AHA ei ole otseselt islami vastu, kuid ta tahaks näha sealgi reforme.

AHA on sündinud Somaalias. Elanud Saudi-Araabias, Etioopias, Keenias. Omal nahal tundnud, mida tähendab islam erinevates riikides (viimased kaks pole küll islamiusulised, kuid palju somaallasi elab seal). Saudi Araabia tundus talle Somaaliaga võrreldes palju rangem ning naistele veelgi vähem õigusi andev. Samas nägi ta ka seda, kuidas jehoova tunnistajate moodi hakkas rahva hulgas ringi käima radikaalsete vaadetega islamiusulised (mitte et jehoova tunnistajad radikaalsed oleks), kes sundisid muidu suhteliselt liberaalseid somaallasi palju rohkem usukäske jälgima.

AHA oli noor naine, kui ta sunniti abielluma Kanadast kohale tulnud somaallasega (mees läks "õiget" naist otsima, kes pole lääne mentaliteedist ära rikutud; tuletab meelde neid lugusid 90ndatest, kui noored Eestist tulnud mehed kohalikud või eesti juurtega naised maha kandsid, sest need polnud ikka küllalt kuulekad ja kodukanad, st koristamas ja lapsi kasvatamas ja köögis toimetamas). Kuid ta ei jõudnud kunagi Torontosse, sest otsustas Saksamaal Kanada viisat oodates hoopis Hollandis varjupaika paluda.

Kuni abiellumiseni oli AHA proovinud võimalikult vähe ema vihastada, selleks et ema teda koolist ära ei võtaks paljude teiste temavanuste moodi, kes mehele sunniti. Kuid sellist elu nagu tema elas, ei kujuta ma õieti ette... Lugesin tema lugusid sellest, kuidas ema teda väikese lapsena kinni sidus ning peksis iga vääratuse eest. Muidugi ei puudunud Allahi nimel ähvardused, milline kuri saatus tüdrukut ees ootab. (Kõige koledam seik oli minu meelest see, kui jumalasõna õpetaja tema koju teise mehega hiilis ning läbi peksis, nii et tüdruk viidi haiglasse. Aga ta ei julenud sellest rääkida...) Ta oli justkui ori oma kodus. AHA isa oli somaallaste hulgas väga austatud, sest võitles Somaalia iseseisvuse eest. Mis tähendas, et ta polnud väga palju kodus. Ta oli liberaalsemate vaadetega ning ei lubanud muuhulgas oma tütarde ümberlõikust (mida ei tehta igas islamiriigis, ja mille juured on palju sügavamal - mõnel pool lõigatakse ka ilma islamiusuta neidusid ümber). Muidugi kui olla kodust kaugel, siis ei ole kontrolli, mis toimub. Vanaema nõudmisel ning kasutades ära juhust, et ema polnud ka kodus, võeti see protseduur väikeste tüdrukutega ette. Kuidas kõik see ühele lapsele mõjub... pole armastust ja hoolimist kodus, peks ning kurjustamine saadavad elu iga päev. Ma ei kirjelda seda kõike sellepärast, et väita nagu igas peres elu nõnda käib. Kuid Ayaani sõnade järgi pole peks, naiste ja tütarde mahasurumine ning poegade jumaldamine sugugi ebatavaline.

Mõtlesin, kuidas küll emad võivad nõnda käituda... Aga kui abielluda mehega, kellega pole mingit sidet, kui sind kogu aeg alla surutakse, pekstakse, kui sul pole vabadust ilma saatjata väljas käia, tööst rääkimata, kui oled oma ema pidevalt allasurutuna näinud, kust siis tuleb armastus ning arusaam. Üks AHA sõbrannadest tunnistab, et sündinud poeg pole justkui tema oma... Kuidas seletada imaami jutlust naisest, kes on justkui kodumasin, mille eest oled head raha maksnud ja kui see ei tööta nii kui vaja, siis peab ju teda parandama. Ja parandama peksmise läbi. Ma tean, et küsimuse all on olnud, mida täpselt koraanis öeldi, kas peksta imepisikese sümboolse vitsa või piitsaga... umbes-täpselt nii. Ausalt öeldes miks üldse selle üle vaielda! Kas ei võiks palun üles tuua küsimust, miks naise karistamine on üleüldse nii tähtis, et see koraanis kirjas on. Ja enne kui keegi jõuab midagi öelda, siis naisel olevat ka õigus mehe peale kaevata. Tore on, kuid koraan väitvat, et naise tunnistus on väärt vaid pool mehe omast! Nalja teete või!? Ma ei ole koraani ise lugenud, ilmselt peaks seda araabia keeles tegema, kuid selleks ei hakka ma uue keelega maadlema. Pealegi on mulle piisanud sellest, et piibli läbi lugesin.

Ayaan Hirsi Ali elas kiiresti Hollandi ellu sisse. Õppis keele ära, hakkas poliitikateadust studeerima ning jõudis isegi Hollandi parlamenti. Oskasin paljus end temaga samastada. Mitte nii palju Kanadasse elama tulles, vaid eluga Rootsis, kui taotlesime elamisluba. Meiegi õppisime keele kiiresti ära ning proovisime aru saada, kuidas elu seal käib (mis muidugi polnud just väga raske võrreldes Aafrikast tulnutega :). Elasime põgenikelaagris ning nägime-kuulsime oma silmaga, kuidas põgenike hulgas oli küllalt neid, kes rootslasi seljataga naersid ning riigi lahket süsteemi julmalt ära kasutasid. AHA sõnadel on tõsi taga, et olukord riigis ning suhted kohalikega lähevad ainult hullemaks, kui samamoodi jätkata.

AHA toobki välja lääneriikide liiga kerge leppimise sissetulnutega ning nende traditsioonidega (koolid, usukojad jne). Muidugi on see kena, kuid tegelikult teeb see haiget ja tekitab ilmaaegu probleeme, jättes sissetulnud kõrvale kohalikust töö- ja igapäevaelust. Üks asi on muidugi võtta asja riigi tasemel, kuid kui kujutada ette, et elad oma majas, sul on oma kombed, harjumused. Ning siis ilmub sinu juurde külaline, keda oled olnud nõus aitama, peavarju andma. Varsti aga saab selgeks, et see külaline tahab sinu kodu muuta hoopis enda omaks, just selliseks nagu tema arvab õige olevat...

Ma ei jõua kogu raamatut ümber jutustada, õieti said siia kirja mõned päris minu mõtted, mis tekkisid lugedes. AHA on naine, kes elab pideva surmaähvarduse all. Sest peale 9/11 teatas ta avalikult, et loobub islamiusust ning tegi koos hollandi filmimehega 10-minutilise video moslemi naisest (Submission, mida võib interneti kaudu ka vaadata, ei hakka linki panema, sest ei tea, millal need maha jälle võetakse), mille peale üks moslemitest pussitas surnuks Theo van Gogh'i jättes laiba külge kirja lubadusega ka Ayaan tappa. AHA ei jõua ära imestada, miks tema on sellises olukorras, kui samal ajal näiteks ristiusu mitteolemasolust kirjutavad tegelased võivad rahulikult oma elu elada... Jah, MIKS? Ma poleks osanud kunagi nii mõelda, kui mitte see raamat mu kätte poleks sattunud. Ja veel üks mõte, mille ta välja hüüab... miks ei võtnud sõna liberaalsed moslemid peale 9/11? Kas nad tõesti kiitsid heaks nii paljude süütute inimeste tapmise? Tegelikult on selge, miks. Ka nemad kardavad oma elu pärast.

Naiste olukorrast veel. Me unustame nii kergesti, mis juhtus kasvõi paarkümmend aastat tagasi, rääkimata sellest, kui sündmustest on pool sajandit möödas. Mida teavad praegused 20ne aastased nõukogude ajast... ainult jutte, mille puhul nad võivad tolleaegsete välismaalaste moodi rumalalt küsida, miks me politseid ei kutsunud... Kurb on see, et naised on pea igal pool olnud alla surutud. Polnud sugugi ebatavaline, et abielud olid kenasti vanemate poolt vastavalt vajadusele ette määratud ning tütred või abikaasad pandi kergesti vaimuhaiglasse, kui nad vastu hakkasid või kuidagi teistmoodi käitusid (ja seda veel 50 aastat tagasi). Vaevalt sajand tagasi anti naistele hääleõigus. Ning hiljuti sain teada, et 60ndatel olid Kanada hoiu- ja laenuühistud esimesed, kes hakkasid naistele nende oma nimel laenu andma! Naiste õigused ja vabadused on arenenud maades enesestmõistetavaks saanud, kuid teisalt pole me ikka meestega sama pulga peal absoluutselt igas asjas, milles võiksime. Aegajalt loen ka siin, kuidas täpselt ühesuguse ameti peal meesterahva palk kõrgem on kui tema naisskolleegi. Ei tea, kas me jõuamegi ehtsa võrdõiguslikkuseni enne kui liik homo sapiens siit ilmast kaob.

Palun seda kirjutist mitte võtta islamiusu mahategemisena (ma teen pigem maha kõiki uskusid). Tegelikult olen ma nende vastu, kes ükskõik millise jumalasõna nimel saadavad korda kohutavaid tegusid, või muudavad igapäevaelu lähedaste jaoks põrguks (mis ei tähenda, et ilma jumalasõna suhu võtmata võiks elu põrguks muuta ning see rohkem lubatud oleks :). Kindlasti on lugematu arv neid, kes oskavad väga kenasti teistega läbi käia. Mari sõbranna pere on islamiusulised, kuigi Farah väidab, et tema ise ei ole usklik. Paistab, et vanemad ei tee sellest suurt numbrit. Ka Mari egiptlannast sõbranna on islamiusku, pidin alati kindlaks tegema, et sünnipäeval pakutu hulgas olid sealihast tooted eraldi. Kuid toredamat tüdrukut annab tikutulega otsida! Minu jaoks on usk midagi, mille juurde inimene ise jõuab, kui ta seda hinges nii tunneb. Mitte see, mida jõuga peale surutakse ja mida teistega võrdlema kiputakse.