Igemeplastika järgne "paanika"

Kanada päeval olime Mariga siin kodus häireseisundis. Tema kindlasti rohkem, sest koht, kust saadi tükk igeme jaoks, hakkas veritsema, mis ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Op ise tehti sellepärast, et ühe hamba ige oli päris kõvasti taandunud. Mari arvates oli ilmselt tegemist ta breketitega, või õieti kinnitusega, mis tal alumiste hammaste küljes ikka olemas. Teisipäeval toimus siis igeme plastika/siirdamine, ehk siis seestpoolt suulae äärest võeti üks tükk, mis istutati uude kohta. Arst jäi ise väga rahule, sest tükk oli tavalisest suurem. Mõnikord nad teevad lausa kaks opi, et nii suurt ala katta. Sellest hoolimata peaks neljandal päeval kõik juba paremas olukorras olema, aga siis see veri...

Eks me otsisime lahendusi, lugesime kaasa antud kirjandust ning loomulikult ei saanud internetis surfamata jätta. Panime haavale marlit peale (või mis iganes need imenduvad lapikesed on, mida tänapäeval kasutatakse) ning siis teepakke. Need vaja külma veega märjaks teha ning suruda haava vastu. Maril oli ka kaks telefoninumbrit, millele vajadusel helistada. Lausa arstide isiklikud, et igal ajal saaks neid kätte. Arvestades Kanada päevaga väga eluline, sest enamus inimestest pidutseb! Jätsin sõnumi arsti numbrile, kes oli protseduuri teinud. Maril oli oma kompressidega raske rääkida. Kui keegi kohe tagasi ei helistanud, võtsin kontakti med õega 811 numbril. Proovisime vältida ER/EMOsse minekut, kuigi med õde (õieti küll "vend") arvas, et ilmselt on parem, kui ikka saame kellelegi ette näidata. Vahemärkusena veel, et esimest korda olin olukorras, kui kuulsin, kuidas küsiti, kas oled sündinud naisena ja identifitseerid end naisena. Ma tean, et see ilmselt ärritab teatud inimesi, aga minu meelest on kena, kui arvestatakse teistega. Minult see tükki küljest ei võta. Ja kuna olen üsna lähedalt kokku puutunud nendega, kes elavad kogu asja väga rängalt üle, siis good for them, et neist hoolitakse.

Tagasi meie juurde... Enne teele asumist vaja veel koerad kiiresti välja lasta, kui peame pikalt terve õhtu pluss ei tea kui kaua veel esmaabis arsti oodates veetma. Unustasin telefoni maha, nii et kui uksest sisse astusin, proovis Mari juba rääkida arstiga, kes oli tagasi helistanud. Tulin siis vahele, nii et neiu kirjutas mulle aegajalt, mida pidin edasi ütlema :-) Ühel hetkel küsis itaalia juurtega ilmselt üsna minuvanune arst What is your background? Et ma nii rahulik olen ning valmis tegema, mis ta ütleb. Loomulikult mõtles ta, millega ma tegelen või mis haridus, aga mul lõi mingi patriootlik joon välja ning teatasin, et olen eestlane, et eestlased ongi sellised. Noh, tegelikult muidugi mitte vist päriselt, sest mäletan, kuidas ülikooli ajal sõjalise õpetuse käigus, mis meile oli muidugi hoopis med õpetus, olin mina üks vähestest, kes oli valmis teistele B-vitamiini süstima :D Teiste jaoks tundus see liiga õudne.

Ma ei teagi, mis mu sees toimub, paanika on küll viimane asi. Meenub veel üks juhus Mariga, kui ta väikese tüdrukuna külas olles pea klaasist laua pihta ära lõi ning laubast palju verd voolas. Olin kodus, aga ilmusin kohale, kui Toomas helistas. Tahtsin siis lapse laupa puhastada ja uurida, mis täpselt juhtus, aga kaasa hoidis kramplikult tüdrukust kinni ning kätt mingi sidemega laubal ja ajas mind pahaselt eemale. Kui siis kiirabi (õieti küll tuletõrje, sest kes kõige lähemal, tuleb ka) peale mind saabus, tuli välja, et haava peale polnud nüüd küll keegi midagi pannud :D Olen seda lugu kindlasti juba jutustanud, aga EMOsse meid ei viidud, sest kliinik, kuhu saab igal ajal sisse marssida, oli kindlasti parem valik. Oli küll, sest kes siis keelduks aitamast last, kes üleni verega koos, isegi kui järjekorras juba natuke aega istutud. Aga see selleks.

Igal juhul arvas arst minu eestlaseks olemise peale, et ta on ennegi näinud, kuidas Ida-Euroopast tulnud inimesed on hoopis teistmoodi, kangemast puust. Nimetas, et kindlasti sellepärast, mis me pidime kõik läbi elama. Tegelikult väga armas temast sellist asja ära märkida ja isegi teada. 

Mari verejooks jäi õhtuks pidama. Saatsime veel muretsevale arstile sõnumeid, kas kõik korras. Ilmselgelt oli ta pidutsemas, sest vestluses nimetas, et kõnnib vaiksemasse kohta, kus keegi ei sega. Mari polnud terve päeva õieti söönud, kuid keeldus ka nüüd igaks juhuks midagi suhu panemast. 

Hommikul helistas arst uuesti, et uurida, kuidas on. Oli nüüd golfiväljakul, aga mõtles ikka meie peale - arvestades, et kogu lõbu läks maksma peaaegu viis tuhat dollarit, siis parem olgu muretsetud ;-) Oli ka põhjust, sest natuke verd oli jälle tulnud. Kuid õnneks mitte midagi hullu. Nüüd avastasime ka, et infokaante vahel, mis Mari oli juba konsultatsiooni ajal saanud, leidus retsept kangema valuvaigisti, antibiootikumide ja loputusvedeliku jaoks. Need oleks pidanud kohe enne opi välja ostma. Noh, vaene laps oli siis võtnud 600mg asemel 400mg ibuprofeiini. Lisaks veel paratsetamooli. Aga sai valuga hakkama. Loputas ta hoopis sooja soolaveega, mida ka soovitati. 

Eile oli tal ikkagi valu sees olnud, aga kuna ta ei tahtnud suhu midagi pista, siis läkski nii, et täna saab ta juba ilma ravimita hakkama :) Ilmselgelt tuli siin välja ühe inimese noorus ja kogenematus. Kui pole õieti põhjust arstide vahet käia, siis ei tarvitse kõigele täpselt pihta saada, mis nad räägivad. Ja kui neid pabereid siis lehitseda, kust võib ta teada, milline see retsept välja näeb, kui ühtegi sellest pole varem kunagi saanud. Või vähemalt siis, kui ta "suur" on olnud. Aga see selleks. Eks me õpigi ju terve elu.

Ma tahaks jälle öelda, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi ega lõplikult ei saa seda veel hõisata, enne kui kõik paranenud. Kahe nädala pärast teisipäeval vaatavad nad kõik jälle üle. Eks siis kuuleme, kui hästi kogu asi läks ja kulgeb.

Ja kui keegi imestab, miks me nii palju raha välja käisime, siis kahjuks pole hambaravi tervisekindlustuse all. Töö juurest on olemas lisakindlustus, kuid Maril katab see ära ainult kaks tuhat dollarit. Mis on juba selle aastaga ära kulutatud. Tal tõmmati ju hiljuti tarkusehambad välja. Väike valgusekiir paistab küll kusagil tunneli lõpus, sest valitsus tahab sisse viia tulumaksumuudatuse (või on juba viinud), mispuhul teatud sissetulekuga saad hambaravi kulutused tagasi. Praegu saad neid ka med kulude alla panna, kui oma taskust maksad, kuid siis tuleb ainult mingi protsent tagasi. Väga õige otsus aidata vaesemaid, sest hambad on ikkagi nii tähtis osa sinu tervisest. Kui sul siis selleks raha pole, hakkavad muud hädad kimbutama.

Aga Mari on ju meil kange tüdruk, just nii nagu eestlastele kohane ja nagu pildil näha. Ma ei hakanud koledaid igemepilte siia panema ;-) Ta on kõvasti teinud bouldering - mööda seina ronimist, sellest ta sitked tugevad musklid.