Eestis

Ainult viis aastat võttiski, et uuesti Eestisse tulla. Isegi ei saa aru, kuidas nii kaua, sest aeg kadus täiesti märkamatult. Pandeemia ja töö ja ma ei teagi mis veel. Kindlasti poleks sellist vahet tekkinud, kui ema oleks ikka elus. Olen ilmselt varemgi nimeatnud, kui teistmoodi tulek see minu jaoks nüüd on.

Teistmoodi lend oli aga niikuinii, sest mul oli kaasas just seitsmeseks saanud pisipreili, kes saab nüüd natuke pikemalt oma vanavanematega Eestis aega veeta. Ütlen kohe, et ega ma üldse ei muretsenud, kuidas meil see reis läheb. Oleme ju nii palju koos olnud, et teame teineteist peaaegu et läbilõhki. Ta oli väga asjalik ja teatas kohe, et ema pakkis mõned keerusaiad ja banaani kaasa, kui kõht tühjaks peaks minema. Ja ta lubas kõike minuga jagada. Lõpuks sõi ta ainult banaani ära, ja keerusaiadele lisas veel ühe, mille lennul saime. Ta teatas kohe peale lennukis istekoha leidmist, et tema küll ei taha toitu, mida pakutakse. Arvasin, et proovime  ära ja siis vaatame. Lõppkokkuvõttes pistis ta kanatükid nahka, ainult natuke sousti oli veel kausis. Aga seda jäi minu kaussi ka, nii et kõik oli hästi :-) Saiakukli ja juustuviilu panime tema soovil tagavaraks.

Reis läks üldiselt hästi. Välja arvatud, kui lennuliin väga moodsaks on läinud, ning proovib kõike automatiseerida, kuid mitte just kõige edukamalt. Air Canada masinad, kust sai kohvrile lipiku välja trükkida, on kuidagi väga ebaloogiliselt üles sätitud. Kui palju rahvast on, siis on raske aru saada, kust mõni vaba koht leida. Ja kui leiadki, siis teatab see rõõmsalt, et ei tööta :-) Peale seda olid olemas veel masinad, mis lugesid lipikul olevat infot ja siis tõmbasid kohvri juba jooksvale lindile. Ainult need masinad olid väga kapriissed. Nii mõnedki (kaasa arvatud meie) jändasime tükk aega. Vajutasime ka abinuppu, aga see ainuke abiline, kes enne seal ringi siblis, oli nagu tina tuhka kadunud. Lõpuks liikusime teise "targa" masina juurde, mis natuke sõbralikum meie vastu. Kuigi alguses näitas samamoodi hambaid, või oli ta äkki lihtsalt magama jäänud. Olin päris kindel, et ei need kohvrid meiega Tallinna küll ei jõua. Aga imede-ime, jõudsid. Lisaks ei pidanud ka tunde ootama peale maandumist, mis näiteks Toronto Pearson lennujaamas juba tavaline kipub olema. Keegi nupumees on lausa disaininud sinna baari nimega: CarrouSnail Bar. Meie ootasime sügisel vist vähemalt tund aega kui mitte rohkem, aga mõned ootavad kaks-kolm tundi või lausa mitu päeva, enne kui kohvrid kätte saavad. Viimase puhul lähevad reisijad ikka koju vahepeal.

Lendasime üle Kopenhaageni, mis on minu jaoks esmakordne kogemus. Väljalend Torontost hilines, sest oli vaja eelmise lennu turvaküsimus pardal lahendada. Nii et olin natuke mures, kas me Taanis ei jää äkki järgmisest SASi lennust maha. Õnneks pole sealne lennujaam liiga suur. Lisaks ei ole ma aru saanud, millal on vaja Euroopa Liitu sisenedes uus turvakontroll läbida ja millal mitte. Viimati Poolas oli kindlasti vaja. Siin aga üldse mitte. Ainult passikontrollist oli vaja dokustaadid välja käia. Seekord otsustasin oma Eesti passid välja otsida, sest aega oli napilt ning sealne järjekord hoopis lühem, või õieti polnudki teist õieti. Mul oli kaasas ema-isa käest allkirjastatud luba, et võin ühe väikese lapsega reisida, aga siingi ei uurinud keegi midagi selle kohta. Lennukis arvati hoopis, et reisin oma lapsega :D Noh, tänapäeval on neid lapsevanemaid ju igas vanuses ;-) Oh, ja SASi lennuga oli ka alugses mingi segadus, sest reisijate hulgas oli täpselt sama nimega kaks inimest. Ma ei saanudki aru, kas üks neist oli vale lennu peal või oli kuidagi valesti suunatud. Aga lõpuks me maast lahti ikka saime.

Meil oli Torontost õhtune väljalend, mis tähendas, et öösel oleks pidanud/saanud magada, aga see ei tulnud just kõige paremini välja. Vast kolm tundi suutsin vahelduva eduga silmi kinni panna. Lõpuks olime  kaks tundi enne maandumist krapsti silmad lahti ning pisipreili jätkas kohe oma multika vaatamist. Järgmise lennu ajal tukastasin veel natuke. Mis tähendab, et lisaks ajavahele olin lihtsalt väsinud ja magamata ka.

Pisipreili jaoks tegi lendude ootamised natuke lõbusamaks kaks temast pisut nooremat Eesti last, kellega ta hiljuti Torontos tuttavaks sai. Nendega sai natuke ringi joosta ja mängida. Kuigi mõnes olukorras nägin, kuidas pisipreili vanema tüdrukuna justkui hoolitseja rolli enda peale võttis. Kopenhaagenist Tallinna lennates sain korraks kõige väiksema tüdruku endale sülle, sest ta vanemal õel juhtus õnnetus, kui süda pahaks läks. Imeliselt hea laps, kes rahulikult minuga istus ning ei hakanud kohe ema nõudma. Eks aitas, et pisipreili seal kõrval ja demonstreeris oma joonistusi.

Tallinnas oli juba pisipreili vanaema platsis ning mind sõidutati kenasti koduväravasse. Pisipreili aga rõõmustas, et saab kohe maale minna, kus tal on mängumaja õues ja vanaema suur koer ootamas. Mind ootas aga hoopis kallis kaasa, kes lausa lillekese vaasi pannud ja maiustusi muretsenud. Külmkapis oli ka head ja paremat. Aga ma ei suutnud väga vaimustust väljendada, sest raske oli end ärkvel hoida :-) Sellest hoolimata pidasin ikka kõne oma ukrainlannaga, et võimalikult kaugele magamist lükata. Ainult nüüd olime muidugi samas ajavööndis.

Täna öösel olin 3 ajal üleval, aga õnneks jäin natukese aja pärast uuesti magama, peale seda kui olin tütardega sõnumeid vahetanud. Peale lõunat tikkus uni jälle peale ning kusagil kuklas oli ikka peavalu. Lõpuks andsin järele ja keerasin end sooja teki sisse. Kuulsin veel läbi une, et Toomas manitses, kuidas ma liiga pikalt voodisse ei jääks, ja rohkem ma ei mäleta. Kui paar tundi hiljem majas ringi käisin, siis oli ta kadunud. Vist läks ikka suvilasse, sest seal olevat mingi koosolek õhtul.

Hetkel mul mingeid suuri plaane pole. Mõned kokkusaamised küll, aga proovin võimalikult rahulikult seda elukest võtta. Nii teistmoodi on tegelikult, kui sa pole enam lastega, kelle pärast pead muretsema ja mõtlema välja, mis oleks tore teha :-) Seekord on mul ka tööarvuti kaasas, mis tähendab, et lubasin nii palju tööd teha, kui jaksan ja saan. Tänagi sain juba neile abiks olla.