Mont-Sainte-Anne suusamäel

Oleme taas kord oma tavapärasel suusareisil Quebeci Mte.Ste.Anne suusamäele, mis asub ilmatu suure St.Lawrence'i jõe kaldal (vaata pilti, see pole mitte meri ega hiiglaslik järv, mis eemalt paistab, vaid lai jõgi, mida mööda ookeanilaevad Torontoni jõuavad). Koht asub 850km kaugusel meie elukohast ning sinnasõiduks peaks Google Mapsi järgi kuluma tervelt 9 tundi ja 45 minutit. Ilmselt siis, kui kenasti õigel kiirusel maanteel sõita :) Kuna Tom oli terve tee seekord roolis (mind kimbutas migreen ja ma arvasin, et parem mitte riskida minu rooli istumisega), siis saime 8 tunniga kohale :D  Aga Tom kirjutab muidugi ise kõigest!

Kirke oli neljane, kui esimest korda siia tulime. Tema esimesed põhjalikud suusaõpingud on just sellelt mäelt alguse saanud. Küll oli tore, kui ta veel nii pisike oli ja minuga kenasti sõitis.  Nüüd on asjalood nõnda, et mina eelistan rahulikumaid radasid ning lasen neidudel ja issil kihutada seal, kus minusugune peab ettevaatlikult üle mäeserva ääre piiluma, ja siis ka ei näe, kuhu täpselt see rada välja jõuab :)  Mari lohutab, et saab minust väga hästi aru. Kuna mulle meeldib murdmaasuustamine, siis muidugi tahan minna sinna, kus saan kõige parema kogemuse just sellest. Tegelikult vist pean tunnistama, et murdmaasuusatamine meeldib, kuid mäest alla tuleku vastu pole ka midagi, peaasi, et mitte liiga kiiresti :) Nii et murdmaa kõige parema kogemuse saan laugetelt mäesuusa nõlvadelt. If this makes any sense :)

Mägi ise on selgi korral üsna mõnus, kuid ehmatasin ära, kui linna sisse sõitsime, sest märkasin kõrvalteedel vastu läikivat jääd! Peatume kohe mäenõlva all ridaelamu moodi puhkajatele mõeldud hoones, mille esine tee oli samamoodi paksu jää all! Pole sellist asja enne siin kunagi näinud! Jää peal raskete suusasaabastega kõndides peab ära unsutama baleriinilikult graatsilised liigutused (mis saabastega niikuinii raskusi valmistavad :) ning tuleb anda parim, et mitte suure paugugu istuli potsatada.

Hiljem saime teada, et reedel oli kõvasti vihma sadanud ning peale seda tuli kärmesti kohale suur külm (quick freeze on inglisekeelne sarnane ilmanähtus). Õnneks on mäel korralik lumekate peal ning ilmselt tehakse veel lisaks lund, suured masinad hooldavad ka seda ning hommikul ei olnudki väga hull mäenõlvast alla libiseda. Päeva peale tulid küll jäisemad kohad välja. Tom proovis mulle mingit uut tehnikat õpetada, millele ta alles ise hiljuti pihta on saanud ning paistab, et see tuli kasuks. Tavalise aeglasema mineku asemel, ei võtnud isegi jäisemad kohad minu kiirust maha.

Seekord meelitasime veel kaks eestlastest peret kaasa (tegelikult on ühe naise mees makedoonlane, kuid ta saab päris palju eesti keelest aru) ja nõnda olemegi hotelli asemel justkui omaette majas, milles on neli tuba, kaks vannituba, suur elutuba koos avara köögiga. Ainuke probleem on, et veevärk on jusktui kiviajal ehitatud. See teeb nii palju kolinat ja müra, et iga öine pissilkäik ei jää kellelegi saladuseks!

Siin on Tomi esimese päeva muljed.