Kas ei paista kevadiselt kaunis pilt Doni jõe orule, pisut udune, pisut vihmane, kuid värskelt roheline. Kuid nende pisut veel raagus okste vahelt jääb silma kellegi kodu...
Nagu oleks keegi hetkeks peatunud, kanuu kaldale tõmmanud ning ööseks puhkama heitnud, mõtlen hetkeks. Kuid tegelikult on see tõesti koduk neile, kellel kodu ei ole, seda meie mõistes kodu... Muidugi proovib linn leida kõigile abi, on olemas varjupaigad, kuid mitte alati ei sobi need mõnele. Põhjuseks ei tarvitsegi alati raha/vaesus olla, vaid hoopis psühholoogiline...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)