Koerarannas

Koko oli meil muidugi looduspargis kaasas. Ta on selline rahulik ja sõbralik, kuni üks kuri pit bull terjer peremehe käest lahti pääsedes häält tegemata suuna otse meie kutsa peale võttis ning ta nii kiiresti maha murdis, et me jõudnud õieti ehmatadagi. Hambad irevil oli tal Koko kael kindlalt lõugade vahel. Koko hale vingumine ei teinud teist korea sugugi lahkemaks. Mõtlesin murelikult, kust me küll leiame loomaarsti, kes Koko kaela kokku õmbleb... Õnneks ei pidanud ma tüdrukutega midagi ette võtma, sest omanik tuli joostes kohale ning viskas end täie raskusega oma koera peale. Koko sai peale ehmatuse vaid ühe väikese haava, mida me esialgu isegi ei märganud. Ehmunud oli ka kurja koera omanik, kes käis hiljem veel üle vaatamas, kas kõik ikka OK on. Peale seda vahejuhtumit muutus Koko palju ettevaatlikumaks ning nii mõnigi koer, kelle juurde ta varem oleks rõõmuga läinud, tekitas temas ainult hirmu, saba jalge vahel põgenes ta nende juurest. Ma ei süüdista seda ründavat koera, pigem ikkagi omanikke, kes koera kasvatanud. Oma pisukestest kogemustest tean nüüd, kui tähtis on korralik treening.
 

Koerterannas peavad koerad tavaliselt rihma otsas olema (mujale randa ei tohigi kutsadega minna), kuigi ega keegi ei vaata kõõrdi, kui nad seal niisama ringi käivad. Enamasti on tegu hästi kasvatatud kutsadega, kes kuulavad kenasti sõna ja peremehe kutse peale nende juurde tulevad. Koko on üldiselt selles suhtes kõvasti edusamme teinud ning me ei pea eriti muretsema, et ta omapäi kõndima läheks ning meid ignoreeriks. Muidugi on tore rannas joosta, just nii palju, et siis linnas jälle natuke rahulikuma elu peal olla :) Koko armus väga ühte väikesesse kivisse, mis tükiks ajaks palju rõõmu tegi. Õnneks oli rand päris tühi, nii sai kivi muretult loopida. Imelik vahel, kuidas mänguasi võib koera/lapse ükskõikseks jätta ;) Veega oli tal so-so suhe. Ega ta sinna eriti ei kippunud. Suured lained ehmatasid. Kui aga ühe oksa leidsin (peale mitme proovimist), mis taas kord mingil kummalisel põhjusel just "see õige" oli, siis läks ta muretult sellele isegi kaugele vette järele. Huvitav on ka koera instinkt, kuidas ta jalad ujumisliigutusi edasi teevad, kui ta veest üles tõstada.

Kui väsimus peal, sai rannatooli juures päikesevarju all jalgu puhata ja tukastada :)