07.09.14

Langevarjuhüpe


Mari sai viimaks oma ammuse unistuse täidetud. Tom lubas kunagi talle 16-aasta sünnipäevaks langevarjuhüppe, kuid igat sorti põhjustel (st ettevõtlikkuse puudumisel) lükkus asi muudkui edasi. Kuni eelmisel aastal Toronto suurel iga-aastasel näitus-messil - CNE - jäi mul silma Skydive Toronto lett. Otsustasin, et lähen uurin täpsemalt, mis ja kuidas. Kuna kohapeal hüppe ostmine osutus üsna soodsaks ja eriti veel, kui mingit ajapiirangut ei pandud, millal täpselt hüppama peab minema, siis lahenes rahakoti kergendamine ja lapsele antud lubaduse täitmine ühe hoobiga. Möödunud sügis oli muidugi lapse ülikoolitee alguse ja muude kohustustega täidetud, nõnda lükkus kogu asi edasi. Viimaks Eestist tagasi tulles panime aja kinni selle nädala esmaspäevaks. Läksime ka kohale, kuid mis kohale ei ilmunud, oli ilus selge taevas. Pilved rippusid väga madalal, maad kattis kerge udu ja aegajalt tuli isegi õrna vihma. Nagu aru saime on tihtipeale hüppe sooritamine natuke õnnemäng. Kui ikka nähtavust pole, siis peab lihtsalt ootama hetke, kuni ilm paraneb. Selles suhtes hoiatati ka, et võid vabalt näiteks kuni viis tundi oodata. Meie nii kaua ei viitsinud seal olla (mis sest et täitsime vahepeal Kirkega aega ühes ostukeskuses ringi lonkides - Cookstown Outlet Mall, neile, kel sellest aimu). Lõpuks otsustasime siiski valida võimaluse uuesti kohale tulla. Ja täna hommikul kell 7 startisin Mariga Torontost põhjapool asuvasse Innisfilli linnakesse, mille põldudel asub langevarjurite peakorter.


Seekord käis asi päris kiiresti, sest taevas olid vaid mõned üksikud pilvekesed. Nii et kohaletulnud said päris kärmelt lennukiga üles ja siis jälle alla. Tore oli vaadata, kuidas kirjud langevarjud ühel hetkel riburada hakkasid taevast alla sadama. Firmal oli kasutuses kolm lennukit, üks selline suurem, kuhu inimesi rohkem sisse mahtus, kaks olid väiksemat, millest ühte sai Mari. Muidugi andis see ekstra kogemuse, sest ega ta pole kunagi nii väikese lennumasinga õhku tõusnud. Lisaks temale olid sees piloot, fotograaf ja mees, kelle külge kinnitatuna ta alla hüppas. Kõik läks väga kenasti. Kuna tema oli üksi õhus, siis tundsin ta loomulikult vaevata ära, klõpsisin pilte ja ühel hetkel, kui märkasin, et nad seal õhus lausa keerutavad (mida ükski teine ei teinud), siis proovisin kiiruga mõne kaadri filmilindile saada. Poole pealt on natuke näha keerutamist. Selgelt on ka lõpupoole Mari kilkamist kuulda. Videot saadab tugev kahin. See ei ole aga hoopiski tuulest kaameras, vaid oma üllatuseks avastasin, et hüpped ei olegi nii vaiksed!

Mari ise oli täielikus vaimustuses ja juba teatas, et ta tahab kindlasti uuesti hüpata. Mina samasuguses vaimustuses ei ole, eriti kui mõelda, kui kallis sarnane lõbu on. Tomi seisukoht on, kui Mari hea töö saab, siis võib ta muidugi oma rahaga ette võtta, mis aga talle endale meeldib :)  Igal juhul arvas Mariga koos hüpanud noormees, et kui neiul mehaanikainseneri õpingud vett vedama lähevad, siis võib ta kindlasti õppida langevarjuinstruktoriks. Niipea kui neid uuesti maapinnal nägin, teatas ta: "Sellel tüdrukul pole üldse hirmu! Lennuki lahtisel uksel istudes oli ta kohe valmis ka välja hüppama. Ei mingit kahtlemist!"  Hiljem, kui veel fotosid ja videot vaatasime, kommenteeris fotograaf, et kui insenerina ikka asjad ei laabu, võib ta vabalt modelliks pürgida, sest on väga fotogeeniline :)  Päris kasulik käik meil ju sel pühapäevahommikul, kui võimalikud tööelu tulevikuvariandid paika pannakse :D

Ja veel hüppe kohta. Kui mõned kohaletulnud arvasid, et see liiga lühike oli, siis Mari polnud nõus. Tema arvates aitas kaasa see, et ta kohe esimestest vabakukkumise hetkedest nautis kogu asja (eks tal oli ka see lõbus keerlemise kogemus juurde lisada). Ma ei oska ühte ega teistpidi kommenteerida. Minu meelest liuglesid nad ikka päris pikalt alla. Kokkuvõttes mul on hea meel, et Mari sai oma ammuse unistuse täidetud!

1 kommentaar:

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.