See on nüüd kõigile neile, kes arvavad, et nad on viimase kui ühe paiga Eestist üle vaadanud ning neid enam millegagi üllatada ei saa. Saab küll, kui nad veel Rummu karjääri pole jõudnud sisse põigata. Meie läksime muidugi tänu Ringvaate saates näidatud lõigule, kus sukeldujad rääkisid Eesti oludes sukeldustingimuste poolest parimast kohast. Mitte et me sukeldujad oleks, kuid koht tundus niisamagi põnev üle vaadata. Ja me ei pidanud pettuma. Peaaegu oleks tahtnud end näpistada, kas ikka Eestis olen. Umbes nii nagu esimest korda Londonis Big Beni nähes tekkis tunne, et see ei saa ju päris olla, sest kellatorn oli mälupiltides täielikult ainult fotode ja teleekraaniga seotud :) Nüüd vaatasin seda minikanjonit Eestis ja ei jõudnud ära imestada.
Eemalt hakkasid silma kõrgel tipus filmikaameraga mehed. Hiljem tulid nad mulle vastu, kui üles rühkisin. Kuid ma ei hakanud uurima, mis asja nad seal toimetasid :) Sest mul oli ikka tükk tegu, et üles saada. Õieti oli raske üks koht, kus pidi päris kõrgele järsust servast üles saama. Olin peaaegu alla andmas, sest natuke ikka kripeldas, kuidas ma siit pärast tagasi saan, aga siis lõin käega ja muudkui sammusin edasi (nii palju kui sammuda seal andis). Hiljem seletasid tüdrukud, kes muidugi juba tükk aega varem üles olid jõudnud, et keegi oli neile seletanud, kuidas tasub ikka imeliste vaadete pärast just sealt keskelt tippu tõusta. Kõrvalt minevat rada, mis on palju laugem (oli tõesti).
Ülevalt saime supervaate alla ja ka taevavõlvile, kuhu äkki ilmusid sellised imeloomad. Lähedal on ju Ämari lennubaas ja eks nad siis seal oma tiibu sirutasid.
Aga mitte ainult lennukid ei olnud väljas. Üks mäe külgedest oli täis pääsukeste pesaaukusid.
Siin veel vaateid karjäärist, millest kaks on võetud tipust. Turiste oli ka parasjagu. Ega muidu poleks saanud aru, et turistid, aga nad rääkisid võõras keeles. Isegi "ameerika" keelsed sõdurid olid kohale tulnud. Kuulsin ka, kuidas ühed arutasid, milline oivaline turistiatraktsioon, aga miks sellest rohkem ei räägita. Õieti polnud ju mingeid siltegi üleval ja autod parkisid lihtsalt maantee äärde. Muidugi ei saa unustada, et Rummu on alati olnud minu kujutlustes koht, kuhu väga ei kippunuks seal kunagi asunud vangla pärast. Aga nüüd võib küll rahumeeli kohale minna. Isegi ujuda saaks, kuigi peab olema ettevaatlik, kui keset vett seisva lagunenud maja otsast vettehüppeid teha. Mõned hüpped ei ole just väga õnnelikult lõppenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)