Viimane külmanädal?

Suurim sündmus sel nädalal... kell sai täna öösel ette keeratud :-) Õieti teen ma seda tavaliselt juba laupäeval, mõnikord lausa hommikul vara, kui kusagile mujale kiiret pole. Siis saab juba end teise ajarütmi viia. Täna hommikul sai üsna normaalsel ajal üles. Ja tundub, et olen ka välja maganud. Aga... ega mulle see keeramine ei meeldi. Ei meeldi teistelegi. Mis ei tähenda, et midagi tehtud saab. Nii palju olen kuulnud, et USA lääneranniku mõned osariigid plaanitsevad midagi. Sellega seoses ka Kanada läänepoolseim provints Briti Kolumbia. Aga eks näis, mis täpselt juhtub. Kui tõesti kõik läbi läheb, siis äkki jõuame ka selle vana igandi maha jätta. Euroopas pidi loetu alusel kella keeramine paari aasta pärast lõppema. Igal liiduriigil õigus otsustada, kas jäävad ajavööndisse või liigutavad permanentselt kella tund edasi.

Vastlapäev jäi muidugi selle nädala sisse. Alati on nii kummaline, kui see veebruaris pole :-) Vastlakukleid ma ei teinud. Mingi plaan oli, aga energiat polnud. Pangas pakuti ikka endise Eesti Maja kohviku perenaise kukleid. Aga kuna ma teisipäeviti ei tööta, siis pühkisin suu kenasti juba puhtaks. Siiski... kallid töökaaslased olid ühe kukli mulle hoidnud :-) Ja Ülle saatis hiljem veel kukleid meile maiustamiseks. Ei olnud muidugi nii värsked, kui kohe küpsetatud (tema sõnade järgi peaks kuue tunni jooksul kukli ära sööma, siis on hea), aga ikkagi tore, et ma midagi sain. Õhtul küll hakkas kõht keerama... ei tea, kas kuklist või millestki muust... Suurest murest, kuidas raamatuklubis läheb :-D

Sest kolmapäeva õhtul olime peale kahte ärajäänud kokkusaamist (täpselt nendel päevadel oli suur lumesadu Lõuna-Ontarios, mis tekitas liikluses segadust), lõpuks kenasti Tartu College'i keldritoas koos. Meie ainuke meeshing ka kenasti kohal. Sest tema pidi Karl Ristikivi "Hingede öö" vestlust vedama. Tunnistan, et olin väga skeptiline, kui selle raamatu valisime. Olin seda lugenud millalgi 90ndate alguses, kui Toomasele ja mulle sattus kätte väljaspool Eestit välja antud suur eestikeelne raamatukogu. Ja meeles mõlkusid mingid segased mälestused. Tunne oli, et ega ei taha eriti lugeda ("Nõiduse õpilane" on kindlalt endiselt minu jaoks number üks tema raamatute seas). 

Kuna ma ei soovinud kohale minna mingite vanade tunnete peale toetudes, siis võtsin raamatu uuesti ette. Ja oma üllatuseks "avanesid mu silmad". Mulle meeldis! Ma lugesin seda ning imetlesin, kui hästi ta ikka oskab kirjutada. Isegi kui teema on täpselt selline, nagu keegi mainis, et tal polevatki täpset kava ega eesmärki olnud. Oli lasknud oma sulel ja mõtetel vabalt joosta. Ma tean, et seal peaks paguluse teema sees olema. Mis tegelikult kõnetas mind päris hästi. Sest olin minagi ju 89ndal lahkudes omamoodi pagulane. Olime ju lausa pagulaste laagris kogu Rootsis veedetud aja. (Ei tasu ette kujutada mingit telklaagrit :-) Alguses olime küll ühel naftaplatvormil, mis ei olnud Läänemere lainetel, vaid sadamas ankrus; ning hiljem jagatud korteris ühes väikeses külakeses, kust külaelanikud ammu linnadesse kolinud. Mis ei tähendanud, et me sealt ära ei käinud ning täiesti tasuta oma oskusi ühes Stockholmi külje all asuvas eestlasest ärimehe firmas ei jaganud.)

Üks mõte jäi mind lugedes veel kummitama. Millegipärast tekkis mul võrdlus piibliga (ma kuulun ka hullude paganate hulka, kes on piibli algusest lõpuni läbi lugenud). Kujutasin ette, kuidas jutlustaja võtab piibli (või õieti tuletab meelde lõikusid sealt) ja ehitab terve oma kõne mõne mõttetera ümber. Just selliseid mõttetarkusi on "Hingede öö" minu meelest paksult täis lükitud. Kõige kummalisem oli üks imelik tunne mu sees, mis ütles, et ma peaks selle raamatu uuesti kätte võtma ja veelgi sügavamalt sellesse tungima. Mul pole mitte ainsagi raamatuga sellist mõtet tekkinud. Isegi mitte piibliga :-) Ja... palun trummipõrinat nüüd... Meie vestluse eestvedaja, kes juhtumisi Toronto Eestlaste Baptisti kiriku pastor ütles, et ta luges raamatu kolm korda läbi, ning arvas, et teos on väga piibellik. Ta küll ütles, et esimesel korral talle väga ei meeldinud. Tõenäoliselt oleks ta ühe korraga piirdunud, kui ta poleks pidanud ka sellest rohkem rääkima. Tundus, et meie mõttelained kõikusid üsna samas rütmis :-) Ja ma pole nõus Danzumehega, et raamatu peaks lugema läbi just noorest peast, kuna hiljem lugedes on liiga palju nn "tuttavat", millest teistes raamatutes on juba kirjutatud. Ma olen meeletu lugeja, ja ma peaks ütlema, et mul ei tekkinud mitte kordagi samasugust tunnet. Hoopis tekkis tahtmine rohkem temast kui inimesest teada saada. Peaks nüüd ette võtma "Kröits ehk Ristikivi", mis koondab tema kohta avaldatu või mälestused temast.

Mida arvasid aga teised. Suurem osa tunnistasid, et neile ei meeldinud. Vist ei olnudki ühtegi minusugust, kes oli sattunud raamatu lumma. Meie hulgas on ka endine eesti keele õpetaja, kes ütles, et jah, ta loeb seda ja saab aru jne.jne. või umbes sinnakanti, aga see teos ei kõnetanud teda, ei tekitanud emotsioone. Et näiteks Õnnepalu on see, kellega ta "võib tunde veeta" jne.jne. või umbes sinnakanti, ma ei mäleta täpselt ta sõnu :-) Mis pani mind erutusest ärkama ja hõikama, et mul on täpselt vastupidi. Õnnepalu jääb minu jaoks kaugeks ja ma pean end sundima, et teda lugeda. Mulle jääb arusaamatuks tema fenomen Eestis. Ja ma olen ju proovinud teda lugeda. Lausa kolm raamatut olen läbi lugenud. Ma olen andnud talle võimaluse mu hinge pugeda. Aga ta ei pugenud. Samas Ristikivi puges. Ma ei tea, kas mul on midagi viga... Kas mul on mingi vastumeelsus üldise vooluga kaasa minna :-) Sest Afansjefi "Serafima ja Bogdan", mis korraks kerkis üles, kui järgmine raamat, mida klubis ette võtta, sai läbi loetud, aga mu ootused olid vist liiga kõrgele seatud, et ma ei suutnud tema fenomenist aru saada. Ma millegipärast ootasin uut "Tõde ja õigust", mis mu hinges endiselt heliseb (ma olin keskkooli õpilane, kes neelas esimese teose ja otsis kohe peale seda vabatahtlikult kõik ülejäänud ka kärmelt üles). Mulle märkuseks, et ei tasu midagi oodata, vaid võtta kõike puhtalt lehelt :-)

Uhh... nüüd peaks korraks hinge tõmbama :-) Sel nädalal oli lausa selle jaoks eraldi päev naistele - naistepäev loomulikult. Ma lilli ei saanud, keegi (st Toomas) pükstest välja ei hüpanud, et midagi erilist teha. Aga muidugi ma ei ootagi seda. Lilli olen lausa kaks korda saanud veebruaris... sõbrapäevaks ja sünnipäevaks. Mis sest et neil vaid kaks päeva vahet. Mida mul veel tahta oleks :-P Kanada meedia hõikas küll valjult välja selle tähtsa päeva. Ja  tuletas meelde paari aasta tagust Kanada ajaloos kõige mõjukamate naiste nimekirja. Kelle hulgast võiks välja tuua näiteks paarsada aastat tagasi elanud Laura Secordi, kes ennastunustavalt oma haavatud mehe päästis ja hiljem oma elu ohtu pannes hoiatas Kanada vägesid USA rünnakust. Tema nime kannab 1913.aastal asutatud kommi- ja jäätisefirma. Nii et kui siin osta tema nimega komme ja jäätist, siis võib mõelda sellele julgele ja vahvale naisele. 

Ja siis veel Marile mõeldes Elsie MacGill, kes esimese naisena Kanadas sai elektriinseneri kraadi aastal 1927 ning esimese naisena terves Põhja-Ameerikas magistrikraadi aeronautika alal. Ning oli terves maailmas esimene naine, kes tegeles lennukite disainiga. Tema kohustuste hulka kuulus 1930-40ndatel kasutusel olnud Hawker Hurricane - üheistmeline sõjalennuki - tootmise kontroll (üks kümnest tuli tema "käe alt") ning ta täiustas seda lennumasinat külma ilmaga lendamiseks. Elsie MacGilli kutsuti Hurricanide kuningannaks (Queen of the Hurricanes). Lausa koomiks loodi temaga peaosas. Insenere on muidugi naiste hulgas üha rohkem, aga ikkagi mitte nii palju kui võiks. Mari kuulus kindlalt vähemusse, kui oma mehaanikainseneri kutset omandas. Emana ja muidugi naisena olen väga uhke oma tüdruku üle, kelle jaoks on tähtis igasuguste mehe-naise piiride purustamine. Mulle meeldib meie presidendi Kersti Kaljulaidi vastus küsimusele: "Mida tähendab Eestile see, kui president ja peaminister naised on?" - "Miks seda ei küsita, kui kaks meest samal positsioonil on?" Tõesti... Minu mõte läks hoopis Toronto Eesti Ühispanga juhtidele: Ellen Valterile (nõukogu esimees ehk nagu president) ja tegevjuht Anita Saar (nn peaminister), kelle käe all on viimaste aastate jooksul meie väike ühispank suutnud suutnud suure hüppe oma arengus teha. Enne seda on võtmepositsioonik ikka meestel olnud. Nii et... äkki on selles hoopis midagi positiivset, kui naised juhtide rollis :-)

Eesti ja panganduse teemadest veel nii palju, et nägin Indrek Neiveldi üleskutset uus eestlaste pank luua või arendada olemasolevaid. Ma ei saanud oma suumulku kinni hoida ja jätsin ka oma "targa" mõtte. Miks mitte arendada praegu olemasolevaid hoiu-laenuühistuid, et koostöös pakkuda konkurentsi "suurpankadele". See tähendab hakata pakkuma samasuguseid teenuseid kui pangad, luua oma masinate süsteem. Kanadas on nn ühispangad just tänu sellele koostööle nii tugevaks saanud. Meil on ju lausa suuruselt teine pangamasinate võrgustik siin riigis. Lisaks on hoiu-laenuühistud ju omatud kõigi liikmete poolt. Nii et mina kutsuks hoopis üles, et kõik need ühistud asuksid ühe katuse alla, see tähendab moodustaks keskuse, mis suudaks aidata neil kõigil tugevaks saada. Mina isiklikult ei läheks oma pangandusega ühegi suurpanga juurde. Olen trui Toronto Eesti Ühispanga liige. Ja mitte ainult sellepärast, et ma seal töötan, nagu ma olen varemgi välja hõiganud ;-)

Jälgime siin ka seda tantsu valitsuse loomise ümber. Ja ega eriti mõnest erakonnast hästi aru ei saa. Ei saa aru, miks keskid resoluutselt ei ütlesid, ilma et oleks võimalike partneritega laua taha istunud. Enne ikka aruta ja siis ütle ei, ütleks mina. Ja siis muidugi väited, et e-hääletus on võltsitud. Otsitud on üles mingi vana statistika, mille alusel olevat vanemaid hääletajaid ebatavaliselt palju. Ma muidugi näen mõnda vanaprouat või -härrat, keda laps aitas hääle anda. Ja siis seesama proua või härra on juba selle ära unustanud ning läheb valimisjaoskonda, sest ta unustas juba ära, et teda on aidatud :-) Ma ei imesta, kui neid olukord oli. Ja ma ei imesta, kui keegi teise eest hääle annab, kui see teine oma kaardi ja koodid annab. Aga ma ei arva, et see oleks väga massiline.  Võite siis mu vanema tütre hääle ka maha arvata, sest mina toimetasin arvutis (kuigi ta siiski avaldas ise oma arvamust, mis millegipärast meie omast ei erinenud :-) Oleme vist väga head eeskujud talle.) Huvitava faktina veel see, kuidas päev enne e-hääletuse lõppu suurenes hääletajate arv hüppeliselt "Ringvaate" saate ajal, kui nad sellest rääkisid :-)

e-Hääletamine ise on väga hästi digigeeniuse poolt ära seletatud ja ka häälte lugemine või ülelugemine ;-) Kanadagi on vaadanud võimalust täielikult e-hääletuse peale üle minemist (osa munitsipaalvalimisi juba töötab nii). Nad on teinud põhjaliku uurimuse ja küsitlusi. Huvitav oli see, et ühe küsitluse tulemuseks said nad, et just vanemad inimesed ja need, kes haritumad ja need, kes varakamad, on valmis e-hääletama! Lausa 57% eelistaks e-hääletust ja 22% teeks seda suure tõenäosusega. Kanada on võtnud Eesti, Šveitsi ja USA võrdluseks. Šveitsis näiteks on ka vanem põlvkond see, kes pigem e-hääletab, muide... Ma lugesin huvi pärast Kanadas välja antud raportit 🙂 Näiteks kirjutatakse seal: It is a myth that older electors will not vote online even with limited experience. Municipally in Canada, the average age of an online voter is 53 years, and those over 50 are the biggest users of the voting method. (See, et vanemad valijad ei hääletas interneti abil, on müüt, isegi kui neil pole palju kogemusi. Munitsipaalvalimistel on keskmine interneti teel hääletaja 53 aastat vana, ja need, kes on üle 50 on suurimad selle viisi kasutajad.) Palun ärge kandke meid, vanemaid inimesi, veel maha!!! Toomase vanemad on hea näide, kes üle 80selt samamoodi arvutit ja interneti kasutavad. Siin pole ebatavaline, et 90nesedki sellega enam-vähem sina peal. Kanada kõige suurem probleem on see, et leida turvalist kanalit, kuidas hääletust kohale tulemata korraldada. Internetipanganduse kasutamine Kanadas paneb näiteks Eestist tulnu suure häälega naerma, nagu olen varem kirjutanud, sest sisse logimiseks piisab vahel vaid kasutajatunnusest ja paroolist. Lisaturvameetodina on tulnud veel kasutusele küsimus, millele vastust pead teadma, aga see ei pääse ligilähedale sellele, mis Eestis on pakutud. Eesti moodi ID-kaardisüsteemi, Mobiil-ID võimalust pole olemas. Nad nimetavadki ka oma raportis, et Kanadal pole samasugust lähenemist võimalik võtta kui Eesti. Fakt igapäevaelust: ainuke tõeliselt aktsepteeritav ID tunnus on siin juhiluba (passi iga päev ju kaasas ei kanna, ja ega paljudel seda polegi). Mõned aastad tagasi hakati ka välja andma ID-kaarti. Aga... sul ei tohi olla kahte korraga. ID-kaardi võtmisega pead ära andma juhiloa, ja vastupidi!!?

Aga aitab valimistest. Eks me näe, kuhu valitsemise moodustamisega jõutakse. Räägiks natuke Kanada uudiseid ka. Viimasel ajal on millegipärast vaktsineerimise vastased pead jälle tõstma hakanud. Isegi mingid reklaamid pannud üles, mis sunniti küll maha võtma. Keegi soovitas vastaseid hirmutada piltide või lugeda kõige hullematest juhtumitest. Aga teine ütles, et ega see ei aita nii põhimõtteliste isikute puhul, kes kõige muu peale silmad kinni pigistavad. Väide, et ravimifirmad on sundvaktsineerimiskonspiratsiooni taga, on ka täielik müüt. Sest hilisem ravi oleks nendele firmadele palju kasulikum. Näiteks teetanusse jäänud poisi ravi läks maksma 800 tuhat US dollarit (arvestamata jäi transpordi kulu). Ja hoolimata olukorrast, kus poisi elu rippus juuksekarva otsas, ei lubanud ema-isa teda hiljem vaktsineerida. Huvitav, kui laps oleks surnud, kas nad oleks kahetsenud (mida mitmed vanemad on tunnistanud). Muidugi on ka selliseid usuhulle, kes võtavad kõike jumala tahtena. Selle kõrval teine hiljuti loetud artikkel, milles noor naine rääkis, kuidas kõik vaktsiinid jäid tegemata. Aga niipea kui ta täisealiseks sai, lasi ta endale kõik süstid teha, millest veel kasu oli. Tal olevat kahju oma noorematest õdedest-vendadest, kes seda veel teha ei saa. Mina ei mõista, kuidas inimesed nii pimedad on. Ei, see ei ole jumala tahe, või ime, et meil on mitmed haigused kadunud (rõuged) või taandunud (leetrid). Sinna on jõutud ainult tänu vaktsineerimistele.

Naistepäevaga seoses natuke Kanada statistikat ka. 83% Kanada naistest vanuses 25 kuni 54 olid tööga hõivatud või otsisid aktiivselt tööd. Võrdluseks USA, kus selleks numbriks on 75% ja Rootsi ning Island oma 88.7%. USA madalam number võib olla tingitud sellest, et seal saavad naised ainult kolm kuud oma vastsündinuga kodus olla. Paljud otsustavad selle asemel hoopis koju jäädagi. Kanadas saab koju jääda aastaks. Kuigi... nad saavad ainult sama toetusraha nagu nad oleks töötud. Mingit kasu pole sellest, et neil võis mingi väga kõrge palk enne lapse saamist olla (nagu minu meelest see Eestis töötab). Lagi tuleb peale, kui palju maksimaalselt välja makstakse (mingi protsent kuni teatud summani). See on põhjuseks, miks mõnikord jääb hoopis mees koju, kui naisel palju kõrgem palk. Tean oma lähemast ringkonnast vähemalt kahte sellist peret.

Aga... igal aastal on töö kaotanute hulgas umbes 23% neid, kel vanust 55 kuni 64. Just sel ajal, kui pensionipõlveks kõige rohkem raha saaks kõrvale panna. Sest enam-vähem selleks ajaks on palk suurem, jõutakse ehk oma kodulaenud ära maksta (kui jõutakse muidugi, statistika ütleb, et mitte päris, sest umbes 73% on ikka selles vanuses mingi laen kaelas, kümme aastat noorematele on see number 82%, 20 aastat tagasi olid need numbrid aga 61% ja 76%!). Meie pere on kindlasti erand selles suhtes. Hetkel on enam-vähem kindel töö olemas (kuigi sel puhul tahaks alati kolm korda üle õla sülitada, sest kunagi ei tea...) ja me oleme jõudnud oma kõige suurema laenu kinni maksta. Ning isegi lapsed ülikoolist läbi aidata. Tüdrukud on lõpmatult tänulikud meile. Sest neil on sõpradega jutuks olnud, kui suured õpi- ja krediitkaardivõlad on jõutud juba oma nimele kirjutada. Arvestades, et suurlinnades on probleem leida normaalse üüriga elamist, siis ei jää muud üle, kui ikka oma ema-isa juurde jääda, või sõpradega mitme peale väike koht üürida. 

Sel nädalal näiteks pakuti Torontos järgmist soodsat elamist: üks tuba keldrikorrusel, kus on vannituba, väike "kööginurk" mikrolaineahju ja kahe pliidirauaga ja oligi vist kõik. Oh jaa, isegi voodi ei mahtunud sisse. Madratsi oleks pidanud panema lae alla riiulile. Hinnaks ainult $1,100. Võiks ju naerda, kui tegelikult olukord väga kurb poleks. Igal juhul tundub, et üüriline on leitud, sest kuulutus on kadunud. (Ma tegin kiireid arvutusi. Kui mediaanpalk on Kanadas umbes 2300 kuus, siis sellest läheks veel maksudeks umbes 520, mis jätaks taskusse 680. Sellest läheks toiduks umbes 400 ja ühistranspordiks 140 ja natuke jääks ju järele ka, näiteks telefoniks ja kinopiletiks. Kuulutuse juures ei olnud, kas peab ka elektri ja muu eest maksma.) Nii et see 1100 on tõesti väga hea pakkumine! Kui neid ainult rohkem oleks... Siis pole ime, kui enamus kanadalasi pole rahul oma sissetulekuga ning vähemalt pooled tahavad sel aastal palgakõrgendust küsida. Iseasi, kas sellele ka vastu tullakse. Teisalt on hetkel Kanada töötute protsent üsna väike, mis tähendab, et teatud erialadel on üsna kerge tööd leida. Küsimus on rohkem, millise palgaga.

Taevake, ma ei tea, miks mu mõtted nii süngetele radadele liikusid. Vist sellepärast, et põrkasin jälle kokku arvamisega, kui hästi kõik siin kaugel maal on ja kui halvasti ikka Eestis... Ja kui halvad on Eesti riigimehed ja ma ei tea mis veel. Kuidas kõik teised on süüdi selles, kui mäda kõik Eestis on. Ja miks hõbemune ei kuku otse pikutava inimese suhu. Teretulemast kap. maailma, kus ise pead enda eest väljas olema, kus keegi sul käest kinni ei hoia ega poputa ja sopsuta. Jah, see pole kerge, aga kes ütles, et elu peabki kerge olema. "Tõe ja õiguse" Andres sai juba sellest aru :-) 

Aga tegelikult... ma ei peaks laskma end häirida sellistest asjadest. Sest on selge, et igal on oma õigus. Ning seda on väga raske ümber lükata. Täpselt nii nagu ma isegi oma mõtete küljes kinni olen :-) Meil Toomasega on üsna sarnased arvamused enamus asjades (kindlasti mitte kõiges). Aga meie sõprade hulgas on igat sorti rahvast. Ja nad on ju nii kindlad, et nende õigus ongi see kõige õigem. Me võime pärast Toomasega arutada, et kuidas küll üks või teine nii tobedaid mõtteid mõtleb või arvab. Aga seesama üks või teine läheb koju ja imestab, miks meie Toomasega küll nii rumalad oleme. Nii et mis see õigem on. Kas tasub end lasta ärritada sellest... Kas tasub üldse vaidlustesse laskuda... Samas... elu oleks ju ikka jube igav, kui me vaielda ja arutada ei saaks :-) Peaasi et ükski selline arutlus lõpuks nugade peale ei läheks või veel hullem, suuremas skaalas sõdasid ei põhjustaks. 

Lõpupildid on meie aiast, kus üks kardinalipaar käib meil toidu kallal maiustamas. Sel nädalal saime veel korralikku külma. Ikka kohe sellist väga korralikku. Aga eile õhtul sadas juba vihma. Loodetavasti on see tõesti viimane nii külm nädal. Isegi mina talveinimesena olen valmis kevade vastu võtma ;-)