10.05.19

Mis siis ikka maailmas toimumas on...

Ma tunnistan, et ma pole kunagi nii tähelepanelikult poliitikat jälginud. Või.. ma valetan. Ikka siis, kui 80ndate teisel poolel hakkasid asjad liikuma hoopis uues suunas, siis proovisin ka igalt poolt infot ammutada. Muidugi olid siis asjad hoopis teistmoodi. Info jõudis meieni teleri, raadio ja muidugi rahvasuu kaudu. Olime ka nõukogude ajal üsna hästi koolitatud sõeluma kõike läbi, mis võib tõsi, mis vale olla. Vähemalt need, kellel mingi pilt läänest võtta oli. Põhja-Eestis loomulikult tänu Soome "aknale". Mujal need, kes Ameerika häält proovisid õhust kinni püüda. Nüüd on ajad hoopis teised. Ma olen seda artiklit Näoraamatus jaganud, aga nüüd tegin kokkuvõtva tõlke, sest olen enne saanud märkusi, et kõik ikka ei mõista inglise keelt. Kuna see on üsna mõtlemapanev lugu, siis olin valmis ka natuke aega kõrvale panema (ma niikuinii olen viimased pool aastat või nii üsna palju tõlkimisega tegelenud ;-) 

 “Internet aitab ajapikku kaasa murettekitavale demokraatia langusele,” kirjutab Anne Apllebaum, kes on Ameerika ajakirjanik (Washington Posti kolumnist) ja ajaloolane. Aga ka Poola kodanik. Võitnud Pulitzeri auhinna, ning on palju kirjutanud marksismist-leninismist. Minu vanune. 

19. sajandi lõpu Ameerika Ühendriike iseloomustab ajajärk, kui “lääs võideti” (kõigile tuttavad kauboid, auruvedurid, kullapalavik läänepoolsetes osariikides). Kas võib juhtuda, et tuleviku ajaloolased iseloomustavad meie praegust ajajärku läänemaailma lõpuna? Anne Applebaum muretseb, et lääs ei ole kaotamas ainuüksi ühtsust ja jagatud eesmärke vaid ka usku nendesse põhiväärtustesse, mis seda siiani defineerinud - demokraatia, seaduslikkus ja pluralism. See on juhtumas Ühendriikides, ning on juba juhtunud mõnes Euroopa riigis. 

Mitmed küsitlused on näidanud, et maades, mida oleme pidanud liberaalse ja demokraatliku maailma pooldajateks, on noorem põlvkond vastukaaluks oma vanematele, valmis palju varmamalt teatama, et elamine demokraatlikus riigis pole oluline. Mis tähendab et vähenenud on demokraatia toetus, usk sellesse ning väärtustamine. Ongi nii, et sajandivahetuse ajal sündinute puhul on tekkinud murettekitav trend, mis ei ütle küll otse, et demokraatia oleks halb, pigem iseloomustab seda kui ebaolulist. Enamus elanikest muidugi nii ei mõtle, ning lähevad ikka valimiste ajal oma häält andma, kuid selline suund on tõesti hirmutav. Veerand Ameerika noortest ei hooli demokraatiast ei ühte ega teistpidi. Muidugi pole see mingi uus suund. Alati on olnud populiste (kuigi Applebaum eelistab kasutada sõna “antipluralist”, sest “populism” on liiga laialivalguv mõiste) nii eri riikides kui ka parteides endis. Juba pikka aega on eri maades teiste parteide kõrval olnud radikaalsed parteisid või fraktsioone ning sellest enam õieti ei räägita. 

Kuid nüüd on toimumas muutused. Need parteid on saavutamas suuremat toetust ning jõuavad isegi võimu juurde. Ungari kohta ütleb ta, et see polegi enam funktsionaalne demokraatia - riigi tsiviilinstitutsioonide tegevus on muutunud selliseks, et kodanikud ei saa korralikult oma demokraatlikke õigusi kasutada. Poola seisab ääre peal, kuid siiani on suudetud see tänu päris tõhusale vastuseisule kontrolli all hoida. 

 Mis on juhtumas? Miks levivad nende põhimõtted üle läänemaailma? 

Vastuseid võib otsida erinevatest maailmasündmustest, sõdadest, maailmakorra kukkumistest, majanduskriisist. Mis omamoodi kõik muutustele kaasa aitavad. Aga põhipõhjuseks on hoopis teabe ülekoormus ja maailma globaliseerumine.

Inimestel on tekkinud täiesti põhjendatud arusaam, et nende poolt valitud poliitikutel pole mingit kontrolli, mis ümberringi toimub. Näiteks ühe piirkonna elanikud võivad kaotada töö, sest mingi otsus oli vastu võetud näiteks Hiinas… Ongi nii, et kohalikul poliitikul pole mingit võimalust oma sõna sinna vahele öelda. Ning antipluralistlikud parteid teavad seda. Ning lubavad kõike muuta - vähendada immigratsiooni, astuda välja vabakaubanduslepingutest, luua uusi töökohti ning tuua kontroll kohalike elanike kätte tagasi. Muidugi on need ahvatlevad sõnumid selle põhjal, kuidas majandust oma mätta otsast nähakse, nad ei ole kuidagi seotud tegeliku majandusliku olukorra ja reeglitega. Ning neid oma mätta otsast välja hõigatud vaateid saab kujundada.

Tänapäeval kujundavad inimesed iseenda arusaamasid meedia ja sotsiaalmeedia “kõlakambrites”, kuhu jõuab valguskiirusel hämmastaval hulgal infot, mida on kerge kõikjal levinud nutitelefonide kaudu jälgida. Traditsioonilised kanalid, meedia, valitsuse teated ja omavahel suheldes jagatu on kõik kõrvale jäetud või tundub üleliigsena. Omal ajal said poliitilised parteid toetuda kohalikele näidetele kohalikust “päris” elust. Nüüd on see elu laienenud üle terve läänemaailma, kust otsitakse interneti kaudu uusi identiteete ja uusi sidemeid.

See on loomulik protsess, mis on kiirenenud tänu tehnoloogia arengule. Kuid selle kõrval käivad kampaaniad, mille eesmärgiks ongi läänemaailma tahtlik lõhestamine. 

Sellist ekstreemsete ja paremäärmuslike parteide kasvu toetab ilmselgelt Venemaa. Hiina kindlasti palju vähem, sest nad ei kiirusta vahele segamisega. Vähemalt hetkel. Kuigi nad hoiavad tähelepanelikult silma peal, kuidas Venemaal selles osas läheb. Praeguseks jätkab Venemaa oma mõju suurendamist läänemaades, seda tihtipeale lausa avalikult, läbi vanamoodsa korruptsiooni ja mõjuvõimu suurendamise, aga ka “relvastatud” sotsiaalmeedia kaudu. See juhtus USA valimistel, see juhtub üle Euroopa, kaasa arvatud Brexiti referendum. See ei ole enam mingi müstiline konspiratsiooniteooria. See juhtub tegelikult ja seda ei varjatagi enam. 

Kuidas me saame seda kõike peatada? 

Applebaum nimetab, et küberkaitse ja küberjulgeolek peaksid olema NATO jaoks keskseks probleemiks, millega tegeleda. Kui see peaks neile tunduma väga erinev võrreldes varasema tegevusega, siis oleks vaja luua spetsiaalseid institutsioone, mille ülesandeks on küberruumi kaitse täpselt samamoodi nagu NATO on siiani oma kaitset organiseerinud maismaal, vee peal ja õhus. Tõenäoliselt oleks kõik riigid seda nõus toetama. 

Ja hoopis vastuolulisena peaks lääs hakkama mõtlema, kuidas reguleerida internetis jagatavat infot. Kuidas muuta internet selliseks, et liberaalse demokraatia mõtteid kõige paremini edastada. Hiinlased on oma interneti muutnud autoritaarse režiimi jaoks sobivaks. Mis on meie vastus sellele? Kas jätame tõesti otsuste tegemise ainuisikutele (Mark Zuckenberg), kes määrab, kuidas töötab tsensor ja millised need reeglid peaks olema. 

Aga põhimõtteliselt on Applebaumi suuremaks mureks, mille vastu toimub omamoodi võitlus, hoopis aja kulg. Me eemaldume üha enam nendest võitudest ja jagatud ootustest, mis ühendasid läänemaailma (näiteks Eestis kasvõi võitlus oma iseseisvuse eest, maailma vastuseis Venemaaga, mis lõppes võiduga). Selle vastukaaluks on meie hiljutised tulemused, mis on täis kulukaid läbikukkumisi. Isegi Ida-Euroopas on meil täiskasvanute põlvkond, kellel puudub elav mälestus kommunismi õudustest ja ebaõnnestumistest.

Aja möödumisele (ja olnu unustamisele) pole olemas lahendust. Kuigi Applebaum otsib seda ning praegu proovib hoiatada neid, kes tahavad kuulata, võimalikest ohtudes. Aga kui palju neid kuulajaid tegelikult on... 

Tõepoolest... Mis on siis see lahendus... Kas täiesti välja lõigata end kõigest sellest infovoolust? Kas pea liiva alla peita ja vaikides pealt vaadata, mis ümberringi toimub? Lasta kõigel minna, sest tekib tunne, et mis me ikka teha saame... Kuni oleme olukorras, et see, mille sees oleme, ongi norm? Ma ei taha selles suhtes üldse nõus olla. Ma ei ole nõus, et need, kes näevad, kuidas asjad viltu võivad vedada, vait jäävad. Ma imetlen näiteks neid eestlasi, lätlasi, leedulasi ja teisi, kes jätkasid võitlust väljaspool oma kodumaad. Neil oli suur roll mängida, et meid ei unustatud. Aga nad oleks võinud ka rahulikult kõrvaltvaatajateks jääda... Eriti teise ja kolmanda põlvkonna omad. Muidugi jäädi ja jäädakse, aga alati leidus neid, kes suutsid lippu edasi kanda ja sõnumit kõigini viia.

Ma ei saa ka aru inimestest, kes pimesi usuvad kõike, mis neile ette söödetakse, korrates ja kaitstes väljaütlemisi, ideid, põhimõtteid... Peaasi, et see tuleb selle suust, keda "jumaldatakse". Kuhu on kadunud ISE mõtlemine? Mul on tunne, et olen vist tõesti põlvkonnast (või perest?), kes võtab kõike skeptiliselt. Ja kes on valmis ka oma "jumalusi" kritiseerima. Kui nad saavad hakkama asjadega, mis ei käi vähemalt minu "väärtustega" käsikäes ;-) 

Ma pidin korraks mõtlema, kust ma siis pärit olen. Aga pere on vist kõige õigem, see kellega ma praegu koos olen. Ma tean, et mu ema oli ka tegelikult üsna samasugune. Ja siin ei ole määravaks üldse hariduse tase, pigem haritus. Tal oli vaid 8-klassi kooliharidust, kuid ta luges palju, vaatas palju teadusfilme jne. Tänu temale olen kindlasti natuke selline nagu olen. Mari suurel ja Kirke väiksemal määral on ka erilised "isendid". Rääkisime hiljuti just samal teemal. Mari ütles, et ta ei usu mitte midagi, mida pole ise üle uurinud. Ja on alati kohe valmis vastuküsimusi esitama.

Tegelikult on nad ka natuke omamoodi isegi vist eakaaslaste hulgas, sest hoiavad sotsiaalmeediast eemale. Kui midagi üldse vaatavad, siis asju, mis on üsna sotsiaalkriitilised. Nad ei kannata ka mingit ebaõiglust või vähemuste kiusamist. See tuleneb kindlasti paljus keskkonnast, kus nad kasvanud on. See tähendab Kanadast, kus üldine trend on leppida erinevate inimestega (kui nad muidugi kurjategijad pole). Nii et kõik ei tarvitse väga kadunud olla, kui selliseid ISEmõtlejaid leidub. Karta tuleb pigem vist massi, mis summutab "mõistuse" hääle...


2 kommentaari:

  1. Formaalne haridus ja ülikooli diplom ei taga veel haritust, mis nii näitlikult ilmneb praeguses Eesti poliitikas. Üleüldse on mul tunne, et ülikooliharidus on devalveerunud. Meil on rohkem kui kunagi bakasid ja magistreid, kõrgematest kraadidest rääkimata, samas avaldavad ka tuntud tegelased silmipimestava lollusega vürtsitatud arvamusi. Ülikoolihariduse kriisi väljendab kõige ilmekamalt paljude USA üliõpilaste hulgas levinud arusaamine, et nemad on ülikooli kliendid, kes suure raha eest ostavad diplomi mitte võimaluse selle saavutamiseks õpetust saada.

    VastaKustuta
  2. Kuhu ükskord jõuame, kui jätkama sel viisil?! Vastus on nagu Pärna joonisfilmis "Kas maakera on ümmargune?"

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.