Tsivilisatsiooni hukk... ?

Mõned aastad tagasi lugesin läbi raamatu, milles räägiti tsivilisatsioonide tekkimisest ja kadumisest (Jared Diamond "Collapse" 2005). Eriti on jäänud meelde üks sajandite tagune rahvas Põhja-Ameerikas. Nii palju kui on suudetud kindlaks teha, siis oli neil väga kaugele arenenud ühiskond (maiade ja asteekide oma on nende kõrval muidugi rohkem teada-tuntud). Nad ehitasid isegi mitmekordseid maju. Aga ühel päeval polnud neid enam... Õieti mitte ühel päeval, vaid ikka natuke pikema aja jooksul. Ajaloolased on teinud kindlaks, et põhipõhjus oli väga proosaline. Nad jäid lihtsalt nälga. See tähendab, et nad kasutasid ära kõik ümbruskonna varud. Kui siis veel lisada juurde väiksemgi kliimamuutus, polegi vaja kaugelt põhjuseid otsida, miks kõik nii läks, ning need, kel võimalus, põgenesid kusagile mujale.

Mõtlesin selle peale jälle, kui hiljuti artikli peale sattusin, mis küsis: Kas oleme tsivilisatsiooni hukkumise teel? Omamoodi on see eelmise postituse jätk ning ka vastus sinna jäetud kommentaarile (ma polegi täpselt aru saanud, kelle sabarakuks see kommenteerija on ;-)  Luke Kemp on mures, et nii nagu eelmised tsivilisatsioonid, seisame me uue „huku“ lävel. Arnold Toynbee ütleb oma töös, milles uuris maailma erinevaid tsivilisatsioone, et inimkond on ise nendes „hukkudes“ süüdi. Kuigi... mitte ainult nemad, natuke on ka „abi“ saadud. Läbi inimkonna ajaloo on mitmeid selliseid tõuse ja kukkumisi olnud. Ja me ikka ei õpi. Või me mõtleme, et oleme küllalt targad ja teadlikud, ning lõpuks sammume ikkagi kuristiku servale. Sest nagu ütleb artikli autor Kemp, selline käitumine võibki olla täiesti „normaalne“ nähtus iga tsivilisatsiooni jaoks. Võiks ka arvata, et oleme tehnoloogiliselt palju kaugemale arenenud ja oleme immuunsed selliste ohtude vastu, kuid tuleb välja, et need pigem lisavad ootamatuid väljakutseid kõigile muudele probleemidele. Ja ei tähenda, kas tegemist on väikeste või globaalsete mõõtmetega ühiskondadega. Globaalsus võib pigem kaasa aidata üleilmsele kokkukukkumisele. Sest me oleme üksteisest üha rohkem sõltuvusse sattunud.

Kuigi ei ole olemas mingeid täpseid reegleid, kuidas kõik võiks toimuda, siis ajaloolased, antropoloogid ja paljud teised on toonud välja erinevaid tegureid, mis aitavad ühel tsivilisatsioonil lõpusirgele suunduda. Ta võrdleb ka, et ühiskond võiks olla nagu trepp, mida mööda me ronime. Ning iga sammuga, mis me astume, kukub redelipulk ära. Mida kõrgemale me jõuame, seda kõrgem saab meil kukkumine olema. Sest oleme kaugenenud oskustest, mis aitaksid meil toime tulla juhul, kui ei saa enam kasutada tehnoloogia saavutusi, kui on kadunud vanad oskused.

Kliimamuutus: põhjustab ikaldust, nälga ja kuivust (kõrbede tekkimist).

Elukeskkonna muutused: vee saastamine, mulla viljakuse vähenemine, metsade mahavõtmine jne, mis tähendab, et paik, kus me elame ei suuda enam pakkuda elukeskkonda, kus inimene eksisteerida saab.

Ebavõrdsus ja oligarhia tekkimine: ei tähenda ainult seda, et ebavõrdsuse süvenemine tekitab probleeme, vaid takistab ka võimet midagi teha ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks. See juhtub tavaliselt tsükliliselt. Inimeste arvukus kasvab, töötajate arv suureneb, aga tööd pole pakkuda, mis omakorda muudab tööhinna madalaks. Kaob üksteise toetamise tunne, igaüks on enda eest väljas... Tulemuseks on poliitilised rahutused.

Keerukus: Ühiskonnad kukuvad kokku, sest nende ülesehitus on muudetud väga keeruliseks ja bürokraatlikuks. Ühiskonnad on probleeme lahendavad üksused, mis paratamatult muutuvad ajapikku üha keerukamaks, et kõike „korras hoida“ ja reguleerida. Aga mida keerulisemaks asjad muutuvad, seda raskem on kõigest sellest tegelikku kasu lõigata.

Välispidised mõjutused: sõda, loodusõnnetused, näljahäda ja haigused.

Juhuslikkus/halb õnn: Kui üks liik võitleb pidevalt oma ellujäämise nimel muutuvas keskkonnas, siis on „välja suremine“ pidevaks probleemiks. Võib küll proovida mingit valemit leida, kuid lõpuks on ikkagi põhjuseks teatud tingimuste olemasolu, jõudmine murdepunktini, kus enam pole midagi teha.

Inimesed küsivad vahel, mis see ajaloo tundmine meile annab. Jah, isegi mõtlen vahel hoolimata sellest, et olen ajaloohuviline. Aga seda ta annabki, et me teoreetiliselt peaks õppima möödunust. Just nimelt teoreetiliselt. Sest tegelikkus on hoopis midagi muud. Enamuse jaoks on see tühi jutt. Nendele on tähtsam see, et neil oleks liha grilli peale panna, õlu külmas ja puhkus soojale maale kindlustatud. Mingi „homo sapiensi“ päästmine või tema elushoidmise toetamine, pole eriti nende asi, nagu hiljuti Ameerika tänavatel tehtud küsitluses selgus. Mitte muidugi sellepärast, et nad nii hoolimatud eneste ehk inimeste vastu oleksid. Neil lihtsalt polnud aimugi, kes see „primaat“ olla võiks. On see siis harimatuse/harituse küsimus või puhas hoolimatus või usk, et "minuga ei juhtu midagi"... kes teab...

Eesti võib ju suurel häälel proovida nõuda, et nende piirid on kinni, ja et ei mingid põgenikud ega muud segavad faktorid ei tohiks tulla ning meie elu rikkuda. Aga... kui seista massi ees, kellel on tühi kõht ja nägemus, et kusagil mujal võib seda kõhtu täita, siis sa ei või kunagi ette teada, milleks nad valmis on. Siis oleme olukorras, kus igaüks peab oma koduuksel iseenda eest seisma. Mingi maailmakord ei oma siis enam üldse mingit tähtsust. Ning Hollywoodi filmid katastroofidest võivadki tõeks saada... Muidugi tahan ma uskuda, et inimkond on sellest kõigest üle. Ja et seda ei juhtu kunagi, sest me oleme ju palju targemad kui me esiisad. Aga... mida vanemaks ma saan ja mida rohkem mõistan, kui väga erinevalt me kõik mõtleme, siis seda rohkem kaob usk sellesse. Piisas vaid näiteks mõnekümnest aastast kui kordus maailmasõda, mida ei pidanud mitte kunagi juhtuma. 

Ma proovin küll olla selline hooliv ja loodust hoidev, nii palju kui mina teha saan. Aga tunne, et me liigume ühte või teistpidi väljasuremise poole, ei kao. Ning kas ongi tähtsust, millal see täpselt juhtub. Kas mõni põlvkond varem või mõni põlvkond hiljem. Ning kas see juhtub vindudes või pauguga. Loodus suudab end jälle jalule ajada, kindlasti teistsugusena, kui me seda praegu tunneme. Seda muidugi, kui me planeet ikka veel alles on ;-)

Vaatasin eile kirjutatu üle, ning ETVs tuleb just "Suud puhtaks". Tasub vaadata, jälle teemaga seotud :-) Natuke positiivse poole pealt... Mari ütles mõne aasta eest noore tudengina, et eks nende põlvkond peab lahendama meie vead ja aitama planeeti päästa. Samas on ju meil tehnoloogia, mille õige kasutamine võib aidata kaasa, et meie tulevik ei oleks nii tume. Peaasi muidugi, et kõik need teadmised ja soov midagi ära teha jõuab iga inimeseni.