Reis Rootsimaale 1

Nüüd ma piinan siin lugejaid oma suviste reisijuttude ja piltidega :-) Nimelt sattusin üle mitme-setme aasta Rootsi. Päriselt kohe sinna kõndima ja uudistama. Rootsi keelt ka natuke harjutama ;-) Me ju elasime 1989-1991 Rootsis, enne kui Kanadasse lendasime. Keele saime juba päris hästi kätte, kuigi aastatega on ta üsna rooste läinud. Laevas küsis hommikusöögilauas keegi, kas koht on mu kõrval vaba, ning mul võttis hetk registreerida, et ma olin ta rootsikeelsele küsimusele samas keeles vastanud :D Pärast tuli muidugi välja, et ta kuulus meie reisigruppi. Oleksime võinud vabalt eesti keeles lobiseda. 

Rootsis olime korraks Toomasega tagasi 1994, kui sõitsime Stockholmist Norrasse. Peale seda on teele jäänud Arlanda lennuväli, aga seda ikka Eestis käimise eesmärgil. Ja ongi kõik. Tegelikult tahaks rohkem aega võtta ning lihtsalt minna ning olla. Vaadata üle oma onulapsed, kes on küll rohkem rootslased kui eestlased. Kuigi, üks onupoegadest on öelnud, et tal on ema kaudu väga palju onu- ja tädilapsi, aga millegipärast tunneb ta suuremat lähedust isa kaudu oma Eesti juurte vastu (isegi kui nad isa ehk siis mu ema venna üsna noorest peast kaotasid, tänu sellele vastikule veremaale ei näinudki ema peale sõda teda kordagi). 

Aga tagasi sellesse suvesse. Enne Eesti plaane tuli meil õega jutuks, et äkki võtaks koos ette ühise reisi, sest tema hoole alla jäid kaks ta nooremat lapselast. Valisime Gotlandi saare Germalo reisibüroo kaudu. Pärast, kui uurisme, siis tundus küll kuidagi väga lühike kogu see asi. Kuid meil polnud kuhugi taganeda. 

Pean ütlema, et laevasõit on ikka üks paras ettevõtmine. See tähendab venib ja venib lõputult (eriti kui uni kehvavõitu). Aga nagu keegi seletas, siis olevat näiteks Stockholmi ümbruses saarestikus suvitavaid/elavaid inimesi, kes tähelepanelikult jälgivad, kui kiirelt veesõidukid mööda kiirustavad. Ning kui liiga kiirelt, siis teatavad, kuhu vaja ;-) Eks ma saan neist natuke aru ka. Ise mõtlen kohe kanuusõitude peale, kui mõni uljaspea mootorsõidukil väga ägedaid laineid tekitab. Ei ole lõbus!

Esimene reisipäev läks üsna viperusteta. Saime isegi Drottningholmis käidud, sest Gotlandi praamile jäi aega. Tundus, et see polnud just kavas, kuid meie reisijuht otsustas meid korraks lossi juures maha lubada. Mis oli temast eriliselt armas. Nägime ära, kus kuningapere tegelikult pesitseb. Ma pean ütlema, et kui ma lapsena arvasin kuningalossi maailma kõige parema koha olevat elamiseks, siis nüüd olen väga rahul väikese majakesega, kus on soe ja valge. Las need lossid jäävad kuninglikele kõrgustele edasi. 

Sadamas oli meil ka mahti natuke ringi kolada. Vaatasime üle kõrgele kaljule ehitatud kiriku ning saime natuke kõhutäidet. Ma valisin muidugi maiasmokana pannkoogid. Ja sain müüjalt oma rootsi keele eest kiita, et oskasin isegi õigesti "laulda" :D Tegelikult olen ikka üsna äpu, eriti kui rääkima peab. Lihtsam inglise keele peale minna ;-)

Meie peatuspaik oli Toftas, üsna lähedal Visbyle. Asus kohe mere ääres hästi suurte liivaluidete taga. Või õieti oli huvitav, kui kaugele meri jäi.

Siin siis esimene video meie reisist.