Olümpiatõrvik

Kolm päeva on olümpiatõrvik Toronto ümbruses ringi liikunud. Neljapäeva õhtul võeti see vastu raekoja ees, kus toimus uhke kontsert ning rahvast oli kohal murdu. Otsustasin siiski sellest eemale jääda, seda enam, et ega palju aegagi polnud. Pidin ju koju küpsetama kiirustama. Hiljem kuulsin, et tõrvik jõudis tund plaanitust hiljem oma sihtpunkti raekoja juurde, sest tänavale olid kogunenud olümpiamängude vastu protestijad (ma ei hakka isegi laskuma põhjustesse - olümpiamängud on arhailine eurooplaste traditsioon, mis on laienenud ainult tänu lääne koloniaalpoliitikale ja imperialismile, väidavad nad muuseas, ja parem on, kui selline asi üldse ära lõpetataks - siit võib täpsemalt lugeda).

Siiski ei lastud sellest häirida, tõrviku teekond suunati kõrvaltänavatele ning see viidi plaaniväliselt Lastehaiglasse! Mis oli minu meelest eriliselt armas tegu! Vaata videot.

Meie ajasime end laupäeva hommikul kiiruga üles ning läksime peaegu koduõuele tõrviku teekonda jälgima. Tegelikult kiirustasime Etobicoke Olympium'i juurde, kus lapsed ujuma õppisid ning siiani seal sulistamas käivad. Seal treenis kunagi olümpiamedali võitnud sünkroonujumisvõistkond. Jätsime auto sõprade õuele ning jalutasime kohale. Rahvast oli juba kogunenud üksjagu, kuigi muidugi mitte nii palju kui kesklinnas. Ei pidanud me ka väga pikalt ootama ja külmetama õnneks. Rahvas oli elevust täis ning märkasin mitmeid peresid oma lastega põnevuses ootamas. Ega lapsed saagi veel õieti aru, mis toimumas, kuid suuremates tekkis kindlasti väike ühtsus/uhkustunne.

Muidugi ei puudunud spornsoritest saatjad, kes ootava rahva hulka muusikat ning meelelahutust tõid. Toronto jaoks on Vancouveri OM pisut kibe pill alla neelata, sest paar viimast korda on proovitud suveolümpiamänge enda linna saada - tulutult! Vähemalt saime olümpialeeke näha ning soojad soovid nendega kaasa saata. (Vaata veel üht videot, kus tõrvik just enne Olympiumi jõudmist liikus, annab hea tunde, mida meie läbi elasime :)

Olümpiatuli ise jõudis Kanadasse oktoobri lõpul ja läänerannikule, kust see liikus põhja poole ning sealt itta, et siis läbi Kanada tagasi läände jõuda. Kokku on ta teel 45 tuhat kilomeetrit, ühendades nõnda terve Kanada ja tuues peaaegu nagu koju kätte killukese olümpiast.

Minu enda kõige lähem kokkupuude olümpiamängudega pärineb aastast 1980, kui ma keskkooliõpilasena rahvatantsurühma grupiga "kaunistasin" avamisel Pirital kaiserva ning lõpetamisel pidin samamoodi "kaunistuseks" olema, kuid seekord lausa teisel pool kallast, kus päris tegevus toimus. Istusime koos kusagil ruumis põrandal ning ootasime, millal tseremoonia algab. Ootamatult astus ligi mingi tegelane ning lasi silmad kiiruga meist üle, kuni ta pilk minul peatuma jäi. Ta kutsus mu enda juurde ning teatas, et tal on vaja mind appi. Olin natuke segaduses, millist abi ma saan anda. Ta seletas, kuidas nad peavad asendama ühe neiu, kes olevat minestanud või ma ei mäletagi, mis just täpselt juhtus. Neiu pidi kandma Finn purjepaadi silti, mille taha vastava klassi võistlejad kogunevad, ja tseremooniaväljakule sammuvad. Nõnda sai minust plaaniväliset "väga tähtsa" ülesande täitja :) Hiljem nägin end isegi ühes purjeregati ülevaates (väga ebaleva näoga, ikkagi harjutamata ei tea mida tegemas :).