Ma jõudsin siin vahepeal nii kaugele, et sain lühikestest videotest kokku pandud pikema oma reisist Kuubale. Esialgu oli plaan kõigist üks kokku panna, aga see läks liiga keeruliseks, või õieti ma ei tahtnud liiga palju aega kulutada. Nii sai iga päeva kohta kuni kolmeminutine kokkuvõte.
Me olime peamiselt oma kuurordis, kus väga vähe inimesi (mitte ainult sellepärast, et turiste üldse peale pandeemiat vähem). Natuke teistmoodi koht, kuhu alla 18 ei lastud. Hinna poolest Kuuba kallimate hulgast, kuigi mingil ime viisil saime päris soodsa pakkumise. Üks meievanune kuubalane, kes rannas "korda pidas" võttis meid nii omaks, et seletas, kuidas veelgi kaugemale jäävad villad on väga rikastele. Ta tönkas isegi mõne sõna vene keelt, oli kunagi ammusel ajal Venemaalgi käinud.
Melia Buenavista asub Cayo Santa Maria saarestiku neeme tipus, sealt kusagile edasi väga ei saanud. Meil oli küll õigus idapoolseid hotelle külastada ja seal näiteks söömas käia. Sest meie omas oli vaid üks restoran hommiku- ja lõunasöögiks. Ning kaks õhtusöögiks. Neis oli vaja koht kinni panna. 24 tundi oli avatud baar ning pizza/hamburgeri kohake. Nii me siis põikasime teistesse hotellidesse ka (mitte sinna, kus nudistid peatusid :D - neid nägime mööda randa kõndides, kui ühel korral lõunasöögiks "oma kodust" teise kohta läksime (viidi bussidega). Jalutasime pärast sealt tagasi - umbes 4km. Võttis aga omajagu aega, sest vahepeal oli vaja pelikane imetleda ja ega seal liivas väga kerge käia ka polnud. Selle soojamaa koha valisime kõige rohkem sellepärast, et hotellist sai otse rannal käia kaladega snorkeldamas (ega neid kohti palju polegi, kus uksest vette kaladega juttu ajama võid minna). Toomas tahtis just seda. Mina soovisin lihtsalt kusagil varju all istuda ja lugeda. Ja mitte midagi muud ette võtta. Sest mul oli vaja tavalist puhkust kõigist nendest viimastest aastatest, mis ma tööl hullumeelselt rabelesin. Havana jäi meist päris kaugele, nii et sinna me ei jõudnud. Mis ei tähenda, et me kohalikega ei suhelnud. Kuigi eks nad ole natuke priviligeeritud "klass", nii nagu kunagi turismiga seotud töö nõuka ajal ka väga "soojaks kohaks". Ma tean, et nad olid ettevaatlikud oma väljaütlemistega, aga mõnega sai siiski natuke rohkem jutustatud, valvurite terava pilgu all. Eriti selle grupiga, kes tuli oma vee-etendusega kohale. Kõigil neil kõrgharidus (arst, insener, raamatupidaja jne), tüdrukud endised kujundujujad, mehed veepolo mängijad. Ning siis sattus meid teenindama noorhärra, kes teadis väga palju Eesti kohta. Sest ta olevat Euroopa riikidest huvitatud. Nõuka aja järellainetusena olime pisut paranoilised ja mõtlesime, kuidas küll see võimalik. Kas keegi jälgib meid ja tema ülesanne oli kuidagi meid "õnge tõmmata" või kes teab... Aga samas see oli nii huupi kohtumine, et ma ei taha siiski seda uskuda :-)
Siin video Youtube kanalil kõigist päevadest koos:
Nüüd ei räägi ma üldse puhkusest vaid hoopis oma muudest mõtetest ;-)
Ma pean ütlema, et Kuuba üllatas mind. Mul oli kindlasti mingi eelarvamus selle riigi kohta. Peaaegu et mure, kas tasub ikka minna kuhugi, mis oma olemuselt ju täpselt sama, millises mina kord suureks kasvasin. Ma tean, et on kahetisi arvamusi, mõni ei taha seda enam kunagi näha, teised ütlevad, et peab. Et aru saada, millest me pääsenud oleme. Nii kerge on ära unustada, kuidas asjad kunagi päriselt olid. Minu ülejäänud pere oli seda saareriiki juba varem külastanud. Kirke oma sõbrannadega ja Toomas Mariga. Nii et mina olin viimane, kes sinna jõudis. Ja ma ei kahetse.
Ma ei saa aru, kust see tuleb, aga teadmine, et oled kuidagi idariigi mõju/võimu all olnud, ühendab mingi erilise sidemega, isegi kui oleme kultuuriliselt nii erinevad. Siinjuures nimetan, et üks mu ukraina peredest, kellele olen siin abiks olnud, rääkis, kuidas ta sai Azerbaidžaanist pärit naiselt diivani, ning nad on siiani kontakti hoidnud. Ilmselgelt täpselt sama sisemine jõud kuidagi kokku hoida ja üksteist aidata meie tausta pärast. Aga see selleks... Kuubalastega rääkides oli selline tunne, nagu oleksid "oma inimestega" koos. Poole sõna pealt saad aru nende olukorrast, vahel piisab pilgust, ning meil polegi rohkem sõnu vaja. Jah, nad on natuke teises olukorras võrreldes Eestiga, kes me olime lisaks võõra võimu all. Kuid ma arvan, et meil on ja oli sama iha olla vaba tegema seda, mis meeldib (muidugi seaduslikult), ning et maailm ei oleks meie jaoks suletud.
See suletud maailm on üks viis, kuidas oma rahvast lõa otsas hoida. Sest kui kõik kontaktid muu ilmaga on piiratud, ning pole mingit lootustki ise kusagil vaatamas käia, kuidas eluolu võiks hoopis teistmoodi olla, siis see töötab suurepäraselt valitsuse kasuks. Pole ime, miks meil kunagi kaks passi oli, ning seda teist - välispassi - niisama kergelt igale ei antud. Ma ei pääsenud isegi Ida-Saksamaale! Ilmselt ikka sellepärast, et mu emapoolne pere koos 8-aastase emaga oli 1941.aastal kodust viidud. Kuigi need idariigid olid samamoodi sotsialistlikud ja kuulasid, mis punatähe pealinnast kästi, siis millegipärast kardeti inimesi isegi sinna lubada (välja arvatud, kui suutsid oma "truudust" kuidagi tõestada, või sul mõned tutvused olid). Ausalt öelda tundusid need riigid meile palju vabamad, tunnistan, et alles hiljem NLi lagunemisega sain aru, kuidas nad tegelikult üsna sarnases olukorras olid. Nimeliselt justkui vabad, aga päriselt ainult vasallid.
Aga Kuuba juurde tagasi tulles, siis oma lühikesi filmikesi näoraamatus postitades, sain äkki mööda pead ja jalgu (või peaaegu), et kuidas ma kommunistlikust riigist tulles toetan kommunistlikku Kuubat. Sest seda riiki külastades me just nõnda teeme. Inimene, kes seda ütles, on sündinud vabas riigis ja siin üles kasvanud. Kõik teadmised, mida tähendab elamine kommunistliku korra alla ja mis meie läbi elasime, on temani jõudnud vaid juttude kaudu. Aga on ammu teada, on üks asi jutte kuulata ning teine päriselt selle sees olla. Mõte jooksis kohe nende eestlaste peale, kes kangekaelselt keeldusid Eestit külastamast, kui see kommunistliku korra all oli. Nad ei näinud kunagi oma emasid-isasid, õdesid-vendi, sest nende põhimõtted olid palju kõrgemad kui inimlikud suhted. Muidugi meenus ka ühe välis-eestlase seletus, kuidas tema rahvuskaaslased Eestisse jäänud inimesi liigitasid: kommunistid ja sugulased. Mis on omamoodi naljakas, kuid tegelikult kurb või peaaegu et masendav. Kuubakad on nendesuguste jaoks kõik ilmselgelt kommunistid, sest vaevalt et neil seal ühtegi sugulast leidub. Kui ma siis nende saarele lähen, siis iseenesestmõistetavalt toetan kommuniste. Ja nii lihtne see ongi. On ka kuubakaid, kes vabas maailmas elades rõhuvad ka, kuidas nende koduriiki ei tohiks külastada. Aga nüüd mõtlen hoopis selle peale, kui kerge on oma mugavast kodust nõuda, et nende rahvuskaaslased edasi kannataks. Kui mõelda, siis on tervelt üks põlvkond selle kohutava korra all üles kasvanud. Kas tõesti peab teinegi seda nõnda tegema... See tähendab, et kurjakuulutav embargo pole mitte tuhkagi aidanud. ÜRO, mille tegevust ma enam just väga ei hinda, on mitu aastat järjest selle peaaegu ühehäälselt seda kritiseerinud.
Ei nähta tavalist inimest, kes kannatab tegelikult diktatuuri all. Ning kahjuks pole selle alt mitte alati väga kerge välja rabeleda. Seda enam, kui elada kinnises riigis, kuhu ei jõuagi kunagi teadmised, kuidas mujal võiks olla. Mõtlen tänuga kõigile nendele välismaal elavatele eestlastele, kes julgesid meid külastada ja tuua justkui vaba maailma õhku meieni. Jah, Eestis oli olemas võimalus Soome telesaateid vaadata, mis oli nagu aken vabasse maailma. Aga seda ainult põhjarannikul. Ma pean ütlema, et olin Tartusse õppima minnes üsna üllatunud mõnede eestlaste väljaütlemistest ja arvamistest. Ilmselgelt oli nende puhul näha, et nad on elanud "kinnises riigis". Ma millegipärast arvasin, et kõik mõtlevad nii nagu meie, kes me põhjanaabrite uudiseid ja muid saateid saime jälgida. Mis näitab, kui oluline oli ikkagi see, et leidus neid, kes julgesid ja tahtsid oma kommunistliku korra all elavaid sugulasi külastada. Aitäh kõigile, kes seda tegid, sest te süstisite meisse lootust ja vabaduseiha. Aitäh, et te ei tembeldanud Eestis elavaid eestlasi kommunistideks (ma ei ütle, et neid põhimõttelisi seal ei leidunud, alati on neid ka). See rediseks olemise jutt oli ju väga tõsi ja kohati eluliselt vajalik - seest valge, pealt punane.
Ma ütlesin talle paar korda, et me ei hakka kunagi samamoodi mõtlema. Et kui näiteks üks Kuuba endine poliitiline vang rõhutab minu moodi, kui oluline on kontakti hoida (EP artikkel, on küll aastast 2008, aga ega palju muutunud pole). Kindlasti tasub luua kontakte, kas või isiklikul pinnal. See töötab kahepoolselt. Ühest küljest saab inimene, kes sinna läheb ja kohalikega suhtleb, teada, kuidas nemad olukorda näevad. Teisalt saavad kohalikud aimu võimalikest variantidest ühiskonna ülesehitamisel. Teatud määral on kuubalastel siiani hirm muudatuste ees, sest nad on nii kaua kuulanud valitsuse propagandat. Suheldes välismaailmaga saavad nad võib-olla sellest hirmust üle – eriti puutudes kokku endistest sotsialistlikest süsteemidest tulnud inimestega, kellel on kogu see etapp läbitud. Isegi kui jutuajamine pole poliitiline, avardab juba kogemus ise teatud määral inimese maailmanägemist.
Ennast kõrvalt vaadates, üllatasin iseend. Ma olen põlvkonnast, kus eriti ei armastatud kallistada. Ja nüüdki teen seda kuidagi "pooletoobisena". Aga kuubalaste puhul tundsin sügavalt südames, et tahtsin neile kalli teha. Ja lohutada, et kui Eesti on end üles ehitanud, siis nii juhtub ühel päeval nendegagi. Kui ma koju jõudsin, siis otsisin huvi pärast, kas Kanadas on olemas organisatsioone, mis korraldavad abi. Aga siis andsin endale aru, et praegusel hetkel on Ukraina mulle kõige olulisem. Küll ma jõuan kuubalaste peale mõelda, kui sõda läbi. Tean, et mul poleks isegi poole tera jagu olnud soovi nende elu kuidagi paremaks muuta, kui ma poleks ise neid külastanud. Natuke lohutab, et Kanada riik on Kuubale ja kuubalastele toeks, nii et minu maksudest läheb natuke ikka sinnapoole ka.
Igal juhul, mina arvan, et Kuubat tasub külastada. Sest see on kena riik veel kenamate ja sõbralike inimestega :) Ja ma tahan ainult head. Kuidas seda saavutada, on juba raskem küsimus. Lahendus tuleb muidugi elanike endi tegevuse kaudu. Aga arvestades, kuidas Kuuba valitsus laseb hetkel oma elanikel üsna vabalt mujale elama minna (mõttega saata rahaulolematu inimene ära), siis võtab kõik veel kaua aega. Äraminemise osas rääkisin meie hästi armsa abilisega, kes kirjeldas oma peret ja suguvõsa. Ning ütles, et ta ei saaks kunagi neid maha jätta ja kusagil mujal alustada, isegi kui tal see võimalus olemas on.
Vägev puhkus oli. Elamistingimuste poolest parim, mida olen seni võinud endale lubada - majake ookeani rannal korallkari juures. Ene on enda tehtud videod väga osavalt kokku pandud. Äkki paneb minu omad ka kui aega üle jääb, mul nimelt ohtralt vee all võetuid.
VastaKustutaKuubasse suhtumine. Nõuka ajast mäletan, et kui personaalselt oli igati tore toetust saada siis olime igasugu riikliku abi vastu, sest teadsime kuhu see enamasti läks: rezhiimi toetamisse ja selle asjameeste taskusse, keda vihkasime.
Kuuba olukord on siiski teistsugune kui endise sotsialistliku Ida-Euroopaga (NL poolt okupeeritud riikidest rääkimata) võrrelda. Kui Ida-Euroopa oli igas mõttes Lääne-Euroopast pikalt maha jäänud siis Kuuba seis võrreldes ülejäänud Ladina-Ameerikaga on nii ja naa. Hariduse ja tervishoiu poolest on nad esirinnas, majandus muidugi traditsiooniliselt sotsialistlikult mahajäänud ja tagurlik ning äärmiselt ebaefektiivne.
Kolm võimalikku arenguteed peale kommunismi langemist: tüüpiline Ladina-Ameerika oleks halb lahendus, Põhja-Ameerika tüüpi demokraatia keskpärane, Euroopa tüüpi demokraatia oleks parim ka näidiseks ülejäänud piirkonnale.
Oleks muidugi suurepärane see kolmas variant. Nad vääriks väga seda. Millegipärast ei tekkinud nendega samasugust tunnet nagu teiste ladina-ameeriklastega. Ilmselt just harituse taseme pärast. Nad olid nii "omad".
Kustuta