Inseneriteaduskonna tutvustuspäev

Terve pühapäeva veetsime Toronto Ülikoolis. Kõik need, kes on sinna vastu võetud (kuigi nad ei pea olema veel nõustunud pakutuga) ja nende vanemad olid kutsutud inseneriteaduskonda tutvustavale päevale. Kõige toredam oli muidugi see, et kuna neidudest insenere on napilt (mehaanikateaduskonnas umbes 15%, teistes ikka natuke rohkem), siis neile oli korraldatud laupäevaks oma üritused, mis kestsid hiliste tundideni. Mis tähendas, et ühiselamutes oli sisse seatud ka ööbimine (kuigi mitte kõiki ei olnud pered ööseks ära lubanud). Mari oli kogu selle värgiga väga rahule jäänud. Juba leidis ta noorte seas kui mitte päris sõpru, siis sinasõpru kindlasti. Tegelikult juhtusime lõunalauas istuma ühe perega, kelle tütar läheb täpselt sama ala õppima, mis Marigi. Juhtumisi elab ta meile päris lähedal, kuigi ta ei käinud samas koolis kus Mari. Kindlasti tore, kui peaaegu samas kandis on keegi, kellega koos õppida või muudki teha.

Päeva esimene osa toimus koos tulevaste üliõpilastega. Esimese ja neljanda kursuse tudengid rääkisid oma õpikogemusest mehaanika- ja tööstusinseneriks saamisel. Pean ütlema, et olin väga imponeeritud. Ning üha rohkem süveneb mul mõte, et Mari on õige valiku teinud (tundub, et Mari ise ka ;) Läbi aastate tehakse mitmeid praktilisi projekte, mis heal juhul isegi mõnes firmas huvi äratab ning arendusse või tootmisesse läheb. Huvitav on ka see, et kui projekt ongi üles seatud, siis selle kallal töötab rühm, kuhu võivad kuuluda erinevate suundadega tulevased insenerid. Just nii nagu päris elus. Palju rõhtutati ikka ka seda, et insener on insener ükskõik, millele sa spetsialiseerud. Sul on hea matemaatikaoskus ja probleemilahendamine. Mõlemad on muide silma jäänud ka panganduses ning igal aastal läheb hulgaliselt insenere just sinna tööle! Nii pole sa sugugi piiratud, mida täpselt edaspidi tegema hakkad.

Neljanda kursuse tudengid jagasid oma kogemusi tööaastast, mis enamasti võetakse ette peale kolmandat kursust. Muide, inseneri ülikoolidiplomi saamiseks pead olema 600 tundi praktilist tööd teinud. See aastane praktika mõnes ettevõttes annab võimaluse need tunnid kergelt täis saada (muidu pead suviti seda tegema - suvevaheaeg algab juba maist!). Lisaks saad selle aasta jooksul muidugi makstud! Kusjuures keskmine aastapalk oleks pisut alla viiekümne tuhande dollari! Mõned vanemad olid mures, kas lapsed ikka peale seda üldse kooli tagasi tahavad minna viimaseks aastaks. Seda ei pidanud peaaegu kunagi juhtuma, sest "päris" paberitega nihkub keskmine palk ikka tublisti kõrgemale :) Väga diplomaatiliselt vastati küsimusele, kumb on parem, kas aastane töö või neljakuulised praktikad õpingute vahel (nagu Waterloo Ülikool pakub), et eks mõlemal ole oma plussid ja miinused. Kuigi mul on tunne, et nad ise eelistasid ikka seda aastast varianti. Need, kel töökogemus, teavad, kuidas esimesed paar kuud mööduvad sisselamise peale ja just siis kui hakkad asjadest aru saama, ning midagi võiks juba ära teha, pead lahkuma. Jah, õpiaastate jooksul koguneb erinevaid kogemusi erinevatest kohtadest. Kuid potensiaalne tulevane tööandja tahab näha siiski rohkem stabiilsust ja praktilist kogemust kui pikka rida lühiajalisi töökohakesi.

Küsimusi oli selle kohta, et esimese aasta tudengite hinded võivad äkki väga langeda. Nagu meile rääkis mehaanikateaduskonna avaldusi läbivaatav ja otsuseid tegev daam, oli selle aasta keskmine, kes sisse said 90.5% - üldse võetakse umbes 100 uut tulevast mehaanikainseneri vastu. Nõnda on neid, kes gümnaasiumis pidevalt üle 90% hinnetega ikka omajagu. Ja ootamatult langenud hinded ehmatavad mõlemaid, nii noori kui nende vanemaid. Laps, kes oli klassi tipus, ei saa enam hakkama. Kõike seda soovitati rahulikult võtta ja mitte paanikasse sattuda. Tähtis on probleemidest kõigepealt kodus rääkida ja ka minna vastavate nõusatajate juurde (neil on lausa kaks inimest inseneriteaduskonnas, kes tegelevad vaid esmakursuslastega). Sest tähtis on kiiresti jaole saada. Ning nagu kinnitati, tehakse kõik, et noor jälle jalule aidata, kui hinded tõesti väga madalaks lähevad või mõnes kursuses läbi põrutakse. Selleks oli mitmeid erinevaid võimalusi, millesse ma siin ei lasku.

Päeva teisel poolel eraldati mustad lambad valgetest, st vanemad võeti sappa ning viidi suurde auditooriumisse küsimuste-vastuste sessioonile ning noored jagati kreeka tähtede järgi gruppidesse, et siis mitmeid toredaid asju ette võtta (mis ikka insenerimõtlemist vajasid ;) Kusjuures ei mingit sõprade kokkujäämist, et ikka laiendada oma tuvusringkonda ning tuua erinevad tudengid omavahel lähemale.

Pean ütlema, et mulle meeldis, et mammadele-papadele ei peetud mingit loengut, vaid peale ülikooliesindajate tutvustust lasti kõigil soovijail küsimusi esitada. Üks viimastest käis selle kohta, kui suur protsent ka kooli tegelikult lõpetavad. Tuleb välja, et peale esimest kursust jätkab kusagil 90%, kuigi see ei tähenda veel väljalangemist. Mõned lihtsalt vahetavad eriala. Peale seda on väljakukkumised peaaegu olematud. 

Toronto Ülikooli hooned asuvad üsna kesklinnas, kuid nagu meile kinnitati, pole kunagi olnud mingit probleemi turvalisusega. Neil on territooriumil erinevates  kohtates lausa punased postid punase nupuga, millele saad häda korral kiiresti vajutada. Lisaks on suur hulk turvamehi palgal, kes vajadusel sind õhtutundidel ühiselamusse või metroosse saadavad. Nii mõnedki lähetavad väljamaalt oma lapsi siia just sellepärast, kui hea kuususega selles suhtes kool on ;)