Presidendiga kohtumine

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga reede õhtul jõudsime Tomiga siiski Toronto Eesti Majja presidendipaari üle vaatama. Meie jaoks on see tegelikult teine kord president Ilvest näha. Kuigi nüüd saime ikka pikemalt kuulata ja vaadata, viimati polnud ta siin ametlikult visiidil, kuid kena inimesena astus ta läbi Toronto Eesti Kooli lõpuaktuselt, kus Mari juhtumisi ka kohal ning tähtsa tegelase käest oma tunnistuse sai (siin on mul lühike video ja pilt, tegelikult märkasin rohkem seda, kuidas Mari karate trenni mõjul kummardas ;).

Seerkord siis peeti ära suur rahvakoosolek presidendi auks. Rahvast oli üllatavalt palju, nii noori kui vanu, mis oli kena. Toimus vastastikune kingituste jagamine. Evelin Ilves kinkis oma leiva ja veel mingit kraami. Leivaraamat sai Eesti Maja raamatukokku (mille asukohta ei oska ma ka piinamise peale nimetada ;) Kanada poolt siis Bay triibuline tekk (väheseid väga kanadalikke asju), mis kunagi väga populaarne tekina oli, nüüd tehakse sellest näiteks jakke. Hudson's Bay on kompanii, mille juured ulatuvad aega, mida tänapäeva inimesed ainult ajalooraamatutest lugeda saavad (1670). Üks vanemaid kaubandusfirmasid maailmas, mis ikka tegutseb. President sai kingiks nimelise hokisärgi.

President pidas väga kena kõne, tundus kuidagi hästi mõnus ja rahulik, viskas vahele nalja. Hoopiski mitte selline nagu ma teda vabariigi aastapäeva või aastalõpukonede ajast mäletan. Kõige rohkem jäi meelde tema arvamine, et midagi võiks ära teha, et välismaal elavad eesti juurtega noored, tuleks kasvõi mõneks ajaks Eestisse tööle. Tundus, et see on midagi, mille peale on mõeldud ning ehk saab kuidagi lihtsustada seda võimalust. Olen sellest ise huvitatud, sest Mari tuleks näiteks ülikooli ajal suviti Eestisse tööle ja kes teab, ehk isegi peale ülikooli (sest naisinseneridel pidi maailmaga võrreldes Eestis palju paremad võimalused olema ;)

Peale seda lubati esitada küsimusi, kõige noorem küsija oli imehea eesti keelega noormees, kel vanust alla kümne aasta. Üldiselt arvan, et Ilves vastas väga hästi kõigile küsimustele. Näiteks uuriti, mida ta arvab ajude äravoolust. Ja mida saaks teha, et inimesed Eestit eelistaksid. Kõigepealt ütles ta, et see on liialdatud probleem, sest statistika väidab vastupidist (Tom just hiljuti kirjutas sellest mul ka, muidu oleks ma kohe arvanud, et mis juttu see härra seal räägib). Ning siis viskas ta küsijale vastu oma küsimuse: "Mina tulin Eestisse, mu poeg on Eestis, mis paneks sind Eestisse tulema?"

Küsimus selle kohta, mida arvatakse Eestis väliseestlastest, mille kohta arvas härra president, et see pole üldse mingi küsimus, kus tänapäeval nii paljud on elanud või elavad ajutiselt või ka alaliselt mujal. See olevat eestlaste komme muudkui mõelda, mida teised meist arvavad :)

Peale küsimusi lubati väsinud paaril lahkuda. Kahjuks mitte koju vaid keskmisesse saali, kus soovijaid võisid nende juurde astuda ning kätt suruda. Hoidsime Tomiga eemale, sihtisime hoopis laudade poole, kus lõhe- ja heeringavõileivad ning pirukad. Isegi veini pakuti, millest ma ei hooli küll. Mul oli natuke kahju meie esipaarist. Neil oli pikk päev taga, reis üle ookeani imab nooremaltki jõu, mis siis vanematest inimestest rääkida ja siis peab veel enne magamaminekut viisakat nägu tegema ning rõõmsalt pildiopi jaoks naeratama. Minu jaoks on selline asi kuidagi väga üle pingutatud. Ja see peegeldub ka Ilveste nägudelt, arvan ma. Nad seisavad seal kui vahakujud... Saan aru, kui asja pärast kätt surutakse ja pilti tehakse (nagu ülalpool kooli lõpetamine), niisama pildile ronida ei tähenda mulle mitte midagi (ja ma ei räägi hapudest viinamarjadest, oleksin võinud ka järjekorda end sättida). Tänapäeval, kui just väga soovi on, saab fotoshoppida ei tea mida, ka ennast presidendi kõrvale ;) 

Tegin hoopis pilti uhkest Eesti lipuga autost. Garaazhi taga pidasid "pidu" noored eestlased. Ma arvasin, et eriti üks neist, hästi kodustes pükstes ja pluusis, oleks võinud ka fotot tegema minna, vähemalt oleks presidendipaaril vast näod rohkem särama löönud, või hoopis oleks nad ehmatanud. Aga vähemalt oleks neil rohkem elu sees olnud, vist ;) 

Kokkuvõttes oli mul hea meel, et ma ikka kohale läksin, just selle üllatuse pärast, kui lahe meie president võib olla ja üldsegi mitte igav, nagu alati arvasin. Isegi anekdoodi põimis ta oma juttu. Ja nägin ka esileedi ära ;)

Fotod on osaliselt laenatud Eesti Elu lehelt.