Niagara Falls

See on üks pilt, mis võetud viisteist aastat tagasi Niagara joalt. Olen palju seal käinud, kuid ei leidnud ühtegi teist pilti, mille peale sattunud olen... Ikka saab kõigist külalistest joa taustal pilte võetud!

Olin kaks päeva Torontost ära – Niagara Falls'is, kus toimus „Security Officer's Summit”. Kohal olid ühispankade (ehk laenu-hoiuühistute) esindajad, kes hoolitsevad oma pankade turvalisuse üle. Ma ei saa küll nii uhket tiitlit enda peale võtta, olen hetkel ainult privaatsuse eest vastutav, kuid vajadusel kõike muud.

Niagara Falls on väike linnake, mis muidugi asub Niagara joa ääres. Olen sealt lugematuid kordi läbi sõitnud ning lühikesi peatusi teinud, kui külalisi seda looduseimet vaatama sõidutanud. Seekord oli mul võimalus pikemalt seal oma aega viita, õieti küll neljapäeva õhtu, peale ettekandeid, sest reedel kiirustasin juba kodu poole.

Pean tunnistama, et esialgu tundus hea mõte kodust korraks eelmale saada, kui aga kolmapäeva õhtu kätte jõudis, siis oleks meelsamini istunud edasi mugava diivani peal ning lihtsalt raamatut lugenud. Nüüd oli aga hilja midagi muuta! Kiiresti mõned asjad kohvrisse, kusjuures väikese kohvri väljatirimine kõigi meie kohvrite hulgast võttis palju rohkem aega, kui ma pärast oma pakkimist sooritasin. Google Maps'ist trükkisin välja instruktsioonid, kuidas oma hotell üles leida. Teisalt on väga raske ükskõik millist kaarti pimeda ilmaga ja samal ajal roolist kinni hoides jälgida. Tühja kah, küll see hotell oma mitme korrusega mulle kusagilt silma hakkab.

Ootamatult lihtsalt läks sõit ja kohalejõudmine. Kuna teele asusin alles poole kaheksa ajal, siis oli enamus kodudesse kiirustavatest autooamnikest teedelt lahkunud. Ainult korraks pidin aeglustama, kui millegipärast ees ainult piduritulesid nägin. Hetk enne sõitis politsei sireenide huilates vastu ning peale pisukest teosammul edasi rühkimist, nägin teisel pool barjääri paari autot õnnetult tee ääres seismas. Kuna nüüd olid kõik oma uudishimu rahuldanud, siis võis jälle gaasi põhja suruda. Nii see on – ei tähenda kummal pool liiklust õnnetus toimub, ikka istud ummikus.

Niagarale jõudes oleks äärepealt õigest teeotsast mööda kihutanud, kuid õnneks oli autosid nii hõredalt teel, et sain veel viimasel minutil ridasid vahetada. Ega siin Ameerika linnades see möödasõit katastroofi tähenda, sõidad aga edasi kuni saad tagasi pöörata (mis kiirteedel võtab mitukümmend kilomeetrit). Linnatänavad on ju siin enamasti ikka põhi-lõuna, ida-lääs suunalised! Raske on ära eksida. Toronto puhul tead kõik suuremad teed ära, ja kui oledki hädas, siis lase aga edasi, kuni oled tuttava tänava peale jõudnud, siis veel ainult kindlaks teha ilmakaared (vahel peatun kõrvaltänavas ja uurin kaarti) ning mure murtud. Mul ei ole autos uhket GPS süsteemi, kuigi meil see olemas on matkamise jaoks.

Hotell üles leitud ja kindlaks tehtud, et ikka õiges kohas olen, pean oma autovõtmed ära andma. Polegi veel kunagi nii uhkes kohas olnud, kus minu eest keegi auto parkima viib! Lõpuks ometi oma pisikeses toakeses, milles kaks uhket voodit sees. Leian kohvimasina, mille kõrval on paar teepakki. Võtan välja korvikese, millesse kohvi käib ning lasen vee otse tassi (kes tahab kohvimaitselist teed...) Loen, vaatan pisut telekat ja juba vajuvadki mu silmad kinni!

See magamajäämine oligi ainuke hea osa, sest öösel on liiga kuum, hoolimata sellest et olin soojakraadid toas 15 kraadi peale keeranud. Akent muidugi lahti ei saanud teha ja nii ma siis öösel patjaderohkes ja pehmes voodis vähkresin. Just siis kui pidin lõpuks üles tõusma, oleks mul uni tahtnud uuesti peale tulla... Uimase peaga seadsin end valmis. Vannitoas avastasin, et juukseföön ei tööta (oh, mind küll, oleks võinud stepsli seina sisse panna). Olen juba harjunud, et sellised asjad tavaliselt hotellides on, aga enamasti on need ikka ilusti oma töö ära teinud...

Lifti ootamine võttis aega, jõudsin mitu korda mõelda, ehk peab hoopis trepi üles otsima. Lõpuks liftis, polnud mul aimugi, millise korruse peale minna. Õnneks oli samas üks väga tähtsa olemisega härra, kellel rippus kaelas nimesilt, mis andis teada, et temagi võtab samast konverentsist osa. Hoolimata oma eriliselt jäigast hoiakust, juhatas ta mulle teeotsa kätte. Kindlasti oli ta mõne veel uhkema ühispanga ülitähtis tegelane.

Registreerimislaua juures olid kenad daamid, kes andsid mulle hulga pabereid ja kirjutusvahendiga ning kotikese, millest leidsin hiljem 'Tic-tac' karbi, shokolaaditahvli, paberist taskurätikuid ning hambapasta. Kuidas need küll olid turvalisuse teemaga seotud? Aga muidu väga tarvilikud esemed, eriti shokolaad, kui uni kipub peale tulema eriliselt igava loengu ajal!

Meile pakuti hommikusööki, mille käigus oskasin oma riided moosiga kaunistada ning jogurti peaaegu sülle pillata. Kõik ainult sellepärast et mitte tunda end kuidagi teistsugusena, kui upitasin end üle laua (ja üle oma taldriku) kohvikannu poole, mu lauanaabri soovitusel kohvi võtta.

Oh, kui palju neid kohvist sõltlasi maailmas on ja mina ei kuulu juhtumisi nende hulka. Seletan vahel, et minu norm on kolm tassi aastas ning ma ei saa neid kordi niisama lihtsalt minema pilduda. Vahel aga pole mul sugugi isu oma kohvita elamisest-olemisest kellelegi jutustada. Nii ma siis istusin seal laua taga, proovisin moosiplekki eemaldada ning määrisin selle veelgi rohkem laiali. Naaber lohutas: varajane hommik, unisus (ta ise oli eelmisel õhtul hilja lennukil kusagilt Põhja-Ontariost saabunud) ning aina lahistas kohvi sisse. Mina aga sõin moosiste kätega oma hommikusööki ning kiirustasin üles tuppa, et päästa oma riideid.

Õnneks oli toas olemas nii triikraud kui -laud. Pesin kerge vaevaga oma kampsuni puhtaks ja püüdsin seda siis usinalt kuivatada. Äkki avastasin, et aknal ei ole kardinaid ees ja akna taga käib äge ehitamine (kaheksas korrus!). Olin ilmselt väga huvitavaks vaatenumbriks ehitusmeestele. Hoolimata oma hommikusest ükskõiksest ja tuimast suhtumisest kõigesse ja kõigisse rikkusin selle neil aga kohe ära, tõmbasin kiiresti jaki peale, sest ma ei leidnud viisi, kuidas akna ette midagi saada. Aknal olid küll kenad paksud kardinad mis katsid umbes ühe neljandiku vaateväljast ning õhukesed kardinad ei ole uudishimulike silmadele kaitseks, eriti kui pead toas tule peale panema. Kiirustan kohe ette, sest õhtul tagasi tulles, oli tuba väga pime, hotelli koristajad olid tõmmanud ette kolmandad kardinad!!! Kellel tuleb pähe akna ette kolmed kardinad riputada?

Ülejäänud päev möödus palju ebahuvitavamalt. Loengud, millest palju olen juba teadlik või naljad, mida samad loengupidajad igal aastal uuesti kordavad. Kõige rohkem häiris, et esinejate hulgas oli neid, keda oli väga raske jälgida, igav esitus, sõnade söömine ja liialt kiirustamine. Õnneks oli nende hulgas neid, keda oli lausa rõõm kuulata, isegi kui nad kordasid oma vanu nalju.

Saime vabaks poole viie ajal. Kiirustasin üles oma tuppa ning olin päris rahul, kui sain end voodisse pikali visata. Kõva tooli peal terve päev väjapuhkamata istuda, kui ainuke liikumine seisneb ühe jala tõstmises üle teise, on väga väsitav. Lugesin pisut ning peale kuut läksin linnatänavaid vallutama, samas kui paljud konverentsist osalejad veetsid õhtupooliku hoopis kasiinos (Niagara Falls on oma kasiinodega väga tuntud). Mind jätab selline asi külmaks. Loteriipileteid ma ei osta (kuigi võtan osa töö juures ühisest ostmisest – kas ma tahan siis üksi tööle jääda, kui kõik teised oma miljonite otsas istuvad – siiani ei paista asjad küll väga roosilised, meie võidud ei ulatu üle kümne dollari).

Väljas avastasin, et meie hotell ei olegi jõega samal tasandil. Jalutasin mööda mäekülge alla ning kahjatsesin fotoka puudumist. Imeline pilt avanes Niagara joale, mille kohal madalal ilutses suur täiskuu, kusjuures väljas oli ikka veel valge. Õhtu oli toonud palju inimesi teedele (küll mitte nii palju kui tavaliselt suvel). Tom küsis küsis huviga, kas oli palju paare (üks lemmikkoht mesinädalaks). Oli küll! Väga palju! Peaaegu ainult paarid olidki! Ühtegi üksikut naist peale minu mulle silma ei hakanud, ainult mõned üksikud mehed, kes isegi ei proovinud mulle külge lüüa (Toomase mure). Kunagi lugesin, et pikemaid naisi jäetakse kergemini rahule. Kuigi ma pole just väga pikk (171cm vist ikka veel, kui vanadus pole just mõned sentimeetreid varastanud), siis keskmise ameeriklase kõrval pole ma kindlasti lühike. Eestis on teine lugu. Mäletan, kuidas peale pikemat äraolekut ei suutnud kuidagi aru saada, millal ma nii lühikeseks jäin, kui Tallinna bussis kõigi vahel püsti seisin ja pea kuklasse ajasin, et oma kaaslastele silma vaadata.

Lonkisin mööda tänavat, millel palju meelelahutuskohti. Sealhulgas lugesin kokku mitu õudustuba. Veel vahakujude muuseum, liikuv (st raputav) kino, hulgaliselt poode ja söögikohti ning igat sorti muid põnevaid kohti. Ostsin lastele komme kaasa (selliseid mida ma pole Torontos näinud – raske on leida midagi huvitavat, millega neid üllatada) ja Tim Hortonist sain kalkunivõileva kaasa (see oli minule).

Ma käin juba mitu aastat ringi ilma kellata. See on õpetanud päris hästi aega tunnetama või siis leidma viise, kust teada saada, mis kell täpselt on. Mõnikord vaatan poest ostude eest antud kviitungit, millel on alati kellaaeg peal. Seekord oli asi lihtsam, sest siin-seal olid suured kellad üleval, mis nüüd näitasid, et aeg on sealmaal, kus tagasi joa juurde minna. Nimelt on terve oktoobrikuu joad valgustatud kella seitsmest keskööni värviliste tuledega. Olen sellest palju lugenud, kuid kunagi pole näinud. Nüüd oligi mul võimalus seda imet nautida. (Siin on laenatud pilt USA poolsest kosest ja alumine on Kanada oma. Kliki pildile ja saad fotograafide kodulehtedele).

Jalutasin jõe äärde, kuhu oli veelgi rohkem paarikesi välja ilmunud ning imetlesin, kuidas kosed kord roheliseks, punaseks, siniseks muutusid. Ootasin natuke rohkemat, mis oleks kasvõi sisemiselt ohkama pannud. Võib-olla peaks seda koos kaaslasega jälgima, et täit muljet saada? Proovisin hoopis ette kujutada seda aega, kui indiaanlased nende maade üle valitsesid. Mis tähendas neile öösel jõe ääres kõndida ning kuulda koskede mürinat. Peaks uurima, mis nende muistendid Niagarast kõnelevad.

Taas kord hotelli lugema (üks suur unistus oli veeta neljapäeva õhtupoolik oma raamatuga, kui keegi ei sea mingeid nõudmisi sulle). Lülitasin korraks teleka peale – kuidagi väga üksikuks läks vahepeal tunne – ning sattusin Grey's Anatomy peale, mida ma pole ammu vaadanud, kuid mis mulle kunagi meeldis. Ma pole kindel, et selle juurde tagasi läheksin. Olen veel rohkem ära lõiganud saateid, mida ma kunagi vaatasin. Viimaks avastasin end poole öö pealt kummalises asendis, raamat kusagile teki ja patjade vahele kadunud. Nii ma olin kuidagi endalegi märkamatult magama jäänud.

Järgmisel päeval veel paar loengut ning tagasi Toronto poole. Olin taas kord pahane suurte veoautode peale. Kui ma sõidan mööda teed ja kiiruseks vahepeal 120 (ai-ai, ainult 100 lubatud, kuid sa pead ju liiklusvooluga kaasa minema, ei saa ju teistele jalgu jääda) ning sinust kihutavad mööda need suured veomasinad - mis kiirusega nemad siis sõidavad.

Milline eriliselt hea meel oli mu lõpuks koju jõuda, kus Liisu ja Puma kiiresti tervitama tormasid! Oma kodu on ikka see kõge parem paik!