18.10.07

Puma


Täna hommikul viisin Puma arsti juurde „ära fiksama” - pisikesest Pumast sai kesksoost kass.

Küll püüdis Tom veel mingit juttu puhuda, et miks me vaest kassi niisama ei saaks jätta, aga mina panin sellise jutu peale kõrvad lukku. Enne kooli proovis ta veel tüdrukuid ümber rääkida - kas nad oleks nõus Puma märgistusi ära koristama. Vabandust väga, siiani olen mina pidanud suurima vaeva nägema - hoolimata Mari poolt kirjutatud „Kassi lepingust” - nii et unustage ära jutud kassi piinamisest ja nii aina edasi. Igal pool on kasse niigi palju, miks me peaksime pahanduse tekitajaid juures hoidma. Isase kassi puhul on ju lihtne - pole meie mure, aga mis saab pisikestest kassipoegadest, kellele kodu ei leita? Nii see meie Puma arsti juurde läks.

Õhtul tõin ta kenasti koju. Oli päris uimane ja loomulikult väga näljane. Arst keelas aga igat sorti toidu ja vee kuni keskööni ära! Vaatame, kes siis üleval on, et talle süüa anda. Praegu magab ta vaikselt ning aegajalt ärgates, koperdab kööki oma toidulaua juurde, mille me viimse raasuni puhtaks tegime. Vaene kass! Aga lohutan ennast, et ta elu saab palju rahulikum nii olema!

Siin on väga tavaline kõigi kodukasside 'fixamine'. Ebatavaline on, kui palju erinevad loomaarstid selle eest raha küsivad. Puma vennakese eest küsitakse $375! Ei tea, kas selle eest pannakse ta sulevoodile puhkama? Meie maksime pisut üle $60 (millest informeerisin kohe Puma venna omanikke). Mida uhkemad ruumid, mida rohkem viimase peal tehnikat, seda suuremat arvet võid oodata. Muidugi on kena minna sellisesse uhkesse kohta, kuid olen nõus ka tagasihoidlikema paikadega - loomaarst on loomaarst, kes saab mulle tõestada, et kallis arst odavamast parem on??? Huvitav on fakt, et ülikoolist välja tulevad veterinaarid ei kipu sugugi maale minema, linnateenistus on palju soodsam! Meie oma on India päritolu, kes aegajalt ütleb midagi, millest ma esimese hooga ei tarvitse aru saada, aga eks ma küsi siis kannatlikult üle!

Siin on kaks pilti Pumast, kuidas ta vannitoas käib kraanikausist vett joomas. Kõigepealt norib ta enda üles tõstmist. Lapsed on õpetanud talle „orav”-sõna peale tagumistele käppadele tõusma, mille peale alles me reageerime.

Ta on alles nii tuhm, et ei oska voolavat vett lakkuda (nagu Liisu) - torkab aga terve pea vee alla ning proovib kuidagi vett kätte saada. Nii laseme pisut põhja peale vett, mida ta siis rõõmsalt keelega limpsib.

Kas see teine pilt pole vahva - nagu oleksime visanud ühe karavse mütsi serva peale kuivama...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.