Nädal pensionärielu

Nüüd siis on esimene nädal pensionärielu läbi. Pean ütlema, et läks palju aeglasemalt kui ma oskasin oodata :-) Nii et mul pole üldsegi põhjust kurtmiseks. Ega ma palju ei teinud ka. Koertega jalutamas, kahe kassi eesti hoolitsemas, sest pererahvas on Eestis, ja aias toimetamas. Aias tegutsemine on olnud seekord kuidagi pingevabam. Kui töökohustused ka koormana kaelas, siis tundus see justkui oma vaba aja raiskamisena. Sest ma ei ole üldsegi "aiainimene". 

Nagu olen kindlasti juba nimetanud, siis see on justkui lapsepõlvetrauma, kui suvised kohustused aias aitamise osas mulle üldse ei istunud. Eriti, kui palju toredam oli samal ajal raamatuid lugeda. Naljakas mõelda, et tänapäeva noorte puhul oleks vist enamus lapsevanemaid seitsmendas (või vähemalt teises) taevas, kui lapsed arvuti või nutika juurest minema saaks. 

Jõudsin ka "naabritele" külla, kes kõrvaluulitsal elavad. Perenaine pakkus maitsvat pasta-kanatoitu. Ma kujutan ette, et itaallasest kokk-kriitik võiks selle üksipulgi lahti võtta ning kritiseerida (vaata Vincenzos Plate), aga miks peaks üks kodukokk sellest hoolima. Peaasi, et lõpptulemus maitsev on :-) Ja ma käisin külas keset nädalat! Mis poleks kunagi varem kõne allagi tulnud. Liiga palju väsimust ja tüdimust ja muret, kas ikka hommikul saab õigel ajal üles. On ikka palju lihtsam see elu nõnda :-) Kontrastina... mina olen võõrustajate kõrval "noor" pensionär (kuigi arvestades, et meie emad läksid juba 55selt pensile, siis olen ma ka selles osas hiljaks jäänud). Sest nemad on tegelikult siinsete seaduste alusel päriselt ka pensionieas. See tähendab, nad võivad mõlemad riigipensionid välja nõuda. Samas... igaühe elu on nende endi oma, kaasa arvatud nende otsused. Mida kaugemale nihutada pensioni väljavõtmine, seda suuremat hakkad saama. Peaasi on ikka see õige moment ära tabada. See tähendab, sa ei taha pensioni hauda kaasa võtta ;-) 

Huvitav on ka see, kui vähesega ma üksinda hakkama saan. Ma pole vist nüüd kahe nädala jooksul poodigi saanud! Aga eks suvel on söögiisu ka väiksem. Kui väljas väga soe. Olen ise teinud mullivett Sodastream masinaga. Lisan natuke siirupit õrnalt maitseks juurde. Eriti hea on leedripuu siirup, aga nüüd proovisin õuna oma. Seegi on super!

Ma mäletan, et kui hakkasin blogi pidama, siis oli nii mõnigi, kes palju vanem minust. Arvan, et nad on praeguseks kindlasti juba tükk aega pensionil. Küsimus on, kui kaua päriselt blogipidamisega edasi minna. Kas seal peaks olema mingi vanusepiir. Või õieti, äkki oleme hoopis üksikud dinosaurused, sest noorem põlvkond on väga videomaailmas ;-)