Natuke hiljaks jäänud mõtteid

Nii raske on kuidagi arvuti ette istuda ning aega enda jaoks võtta. Viimased paar aastat on arvuti kõvasti tähendanud lõpmatut tööd ning nõnda ma siis parem lükkan läpaka kaane kinni ja põgenen, kui vaba aega tekib. Läinud aasta on selles osas eriliselt pingeline olnud. Ja ma imestan, kuidas ma ikka vastu olen pidanud. Praegu ehk helendab midagi positiivsemat selles vallas kusagil seal ees. Aga samas on covidi võidukäik oma jälje jätnud. Tahaks nii väga lihtsalt rongilt maha astuda ja öelda: aitab!

Aeg on nii kiiresti läinud, et imelik lausa tagasi vaadata, aga panen ikka kirja mõned mälestused. Jõulupühad ja aastavahetus olid ju justkui hetk tagasi :-) Et nad ka ei võiks terve kuu näiteks kesta, kui terve maailm seisma jääks. Tegin jälle ise verivorstid. Kuigi komandeerisin Mari appi, ning siis tuli ka eestlasest sõbranna, kellega on seda isegi varem tehtud. Järgmisel aastal ehk jälle uuesti.

Siis otsustasin ühel hetkel, et tahan oma grupis kõigile süstikpitsist lumehelbed kinkida. Oligi hea selline eesmärk seada, sest mulle meeldib ju neid teha. Ise olin lõpuks väga rahul. Isegi Toomas keerutas ühte käes ja arvas, et on tõesti ilus :-) Nii et kui meesterahvas midagi sellist märkab, siis peab ju tõesti kena olema. Ise vaatan ka peaaegu nagu kõrvaltvaataja pilguga, ning mõtlen, et on imelised küll. Õieti vist mõtlen selle peale, kuidas küll kunagi millegi nii kena asja peale tuldi. Natuke kahju ju, et see enam väga populaarne pole. Samas muidugi oleks huvitav teada, kui paljud noored üldse enam käsitööga tegelevad. Sest päriselt pole ju selleks vajadust.

Jõuluõhtul istusime koos Mari ja Kirkega ning tema poiss-sõbraga. Toimetasin köögis ja lõpuks ei jäänudki mul aega kokku panna pilliroost jõulukrooni. Ainult alustasin. Aga... sellest kujunes tegelikult eriti armas õhtu. Sest mõlemad tüdrukud tulid appi seda valmis tegema. Nad küll naersid, mis lapstööjõu kasutamine siin käib. Mispeale ma arvasin, et eks ma selleks nad ju saingi :-) Olen juba mitu aastat mõelnud, et tahaks oma jõulukrooni. Iseküsimus, kust roogu saada. Eks võinuks ka kõrtest teha, aga need kuidagi õnnetud. Ja nõnda ma detsembri alguses sattusin ühe saarlaste firma otsa, mis müüb lausa komplekte nende tegemiseks. Etsys on ta Himmelinet nime all. Väga super kvaliteediga ja lausa lust oli seda teha. Esimese hooga mõtlesin, kuidas saan nööri läbi tõmmata, et oleks vaja peenikest traati. Aga siis sain aru, et nöör ümber pandud traat ongi ju selleks. Imeilus sai küll! Lisasin veel puupärleid vahele.

Ja siis olin mõne päeva oma pisipreiliga. Kellel hakkas koolivaheaeg juba jõulunädalal. Ta kurtis mulle, et päris vanaema Eestist tahtis ainult raamatuid lugeda talle. Aga temal vaja mängida hoopis :D Mingil hetkel ta on ka arvanud, et ma olengi mängimiseks välja mõeldud. Ning ta ei jõudnud ka kooli juures ära imestada, et ma oskan inglise keelt. Lähen talle koolipäevadel vastu, et siis mõni tund koos olla.

Sain ka kohe peale jõule enda kolmanda vaktsiinisüsti- moderna. Mis osutus kolmest kõige halvema reaktsiooniga. Olin järgmine päev ikka täiesti allapoole nulli ning ega ülejärgminegi päev just kõige hiilgavam pole. Aga olin õnnelik, et sain kätte. Sest esimene aeg, mis mul kirjas oli, langes jaanuari lõppu. Tänu pisipreili emale, kes töötab haiglas, sain aga kiiremini löögile. Sest kuni kolm pereliiget võis oma süsti kätte saada paaripäevase haiglate võrgu poolt korraldatud vaktsineerimispäevadele. Eks me Toomasega ole neile kõige lähemad siin kaugel maal. Jäin ka mõtlema, et ega meilgi siin eriti väga-väga lähedasi sugulasi ei olnud. Toomasel kaugelt küll ja minul vist mingit hõimlase liini pidi. Aga ega mitte kedagi, kellele saime loota, kui oli vaja lapsed kuhugi paigutada. Mis tähendas seda, et me vedasime neid igale poole kaasa. Ka metsa, kui neil vaevalt jalad all olid :-) Ma ei arva, et meil oleks midagi nende pärast tegemata jäänud. Kõik on võimalik. Sellepärast on raske aru saada nendest, kelle jaoks lapsed kui raske koorem kanda on...

Aga mis mul enam. Sest lapsed juba ise suured ja täiesti oma jala peal. Kellega on tore näiteks aastalõpupidu maha pidada. Mis esialgu oli plaanis suurema seltskonnaga ette võtta. Aga siis tuli omicron. Nii et olime perega koos, tüdrukud oma sõpradega. Ja siis veel lähedal elav eestlastest pere, kes igaks juhuks tegi kiirtesti. Aga ega sellele ka sada protsenti loota ei saa vist enam. Igal juhul jõudis uus aasta kohale. Milline ta täpselt tuleb, eks selle üle otsustame aasta pärast!