Telejuttu ehk kas teleajastu lõpu algus

Vaatasin just, et meil saab 11 aastat ilma telekata. Õieti küll ilma teleteenuseta ehk kaablita, nagu siin tihtipeale öeldakse. Naljakas oli ainult olukord, et hetkel, kui me olime kaabli "katki lõiganud", ostsime nutiteleka. Mis tol ajal muidugi ei olnud üldsegi võrreldav tänapäevaste toodetega. Mitte et see vana meil ikka ei töötaks, aga pakub palju vähem, sest mingeid uuendusi sellele ei tehta. Eelmisel aastal ostsime lõpuks ühe hästi suure uue nutiteleka, mille küljes on siiski ka eraldi arvuti, mis lubab natuke rohkem vaadata asju, mis meeldib. Nagu näiteks VPN kaudu Rootsi televisiooni ;-) Sest tahan ikka keeleoskust alles hoida. Ja muidugi on tähtsad ka erinevad eestlaste kanalid. 

Võrreldes vanaga on uus täpselt sama suur kui see neljane IKEA kapp. Ma siin aegajalt avaldasin arvamist, et pilt peaks ikka minuni tulema mitte mina pildi juurde. Mis on muidugi arvestades ei tea mis aegasid väga ärahellitatud lääne inimese jutt. Kunagi vaatasime ju imepisikest ekraani ja sedagi must-valgena. Ajas asja ka ära. Meil kodus oli selline omapärane nõukaaja toode, millel raadio ja teler ühes. Kuigi ma ei mäleta, et me eriti palju selle kaudu raadiot oleks kuulanud. Mingil hetkel läks ka see parempoolne plastiknupp katki, nii et meil olid näpitsad kõrval, millega sai kanalit vahetada. Oh, milline mugavus, kui lõpuks puldid ilmusid :-D Taga oli ka nupp, millega sai vahetada süsteemi, et Soome saateid vaadata. Isa ehitas ikka päris uhke antenni selle jaoks katusele. Teistelegi tegi. Ega me palju seda nuppu ei liigutanud, sest peamiselt vaatasime ainult Soome TVd. Sealt tuli ka soome keele oskus. Kooli minnes oli mul põhimõtteliselt kolm keelt olemas, vene keele omandamist ma ei isegi ei mäleta. See lihtsalt oli olemas. Nii noorelt sai ära õpitud tänu samas korteris teises toas elavale vene perele (kus ka väike laps kasvamas).

Igal juhul on nüüd meil uhke uus nutikas, millelt saab otse mitmeid asju vaadata (ei pea arvutit sisse lülitama). Nimekirjas on Netflix, mille klient olen üsna algusest peale olnud, ainult teenuse hind on tõusnud... Enamasti vaatan küll mingeid filme, mis on muudest maadest kui USA, juba viskabki ette peamiselt selliseid soovitusi. Viimati oli mul kavas poolakate krimisarja Ultraviolet. Ma pean ütlema, et ma olen poolakate kui rahva osas üsna neutraalne olnud, või ehk siis pisut miinustesse kalduva arvamisega (mis sest et mu tüdrukute poisid poolakad on). Aga nüüd, mil riik on Ukraina ühed suurimad toetajad, siis olen küll kannapöörde teinud. Ja võin nende filme vaadata küll.

Amazon Prime video tuleb tänu Marile, kes maksab kiirema pakkide kohaletoimetamise eest ning saab siis videoteenuse kaasa. Väga meeldis nende seeria Devil and Angel. Ja praegu vaatan Why Women Kill. Esimene hooaeg oli hästi huvitavalt üles ehitatud, kus tegevus toimus kolmel erineval kümnendil. Ega rohkem ei tulegi sealt midagi meelde.

Youtube on olemas, ja kuna oleme hakanud mitmeid kanaleid sealt Ukrainas toimuva sõja pärast jälgima, siis võtsin kolmeks kuuks tasuta Premium teenuse, mis tähendab, et iga natuke aja tagant ei pea reklaamidega silmitsi istuma. Tundub, et jätame teenuse natuke kauemaks, sest sõja lõpp vist isegi ei kuma silmapiiril (kuigi loodame väga). 

Ma olen ka aastaid vaadanud MHZ Choice kaudu muude riikide krimi- ja draamaseeriaid. Selliseid, mida kergelt Netflixist ei näe ja millel subtiitrid all (mis tekitab keskmises põhjaameeriklases paanikahoogusid). Isegi eestlaste Pank on seal nimekirjas. Teenus on vist siiski ainult USA ja Kanada vaatajatele. Nendele, kes paanikasse ei satu, kui peavad tõlget lugema.

Oh, ja Toomasele kinkisin Curiosity / Nebula ligipääsu, kus on peamiselt teadusalased saated. Disney Plus oli meil ka aasta aega, aga kokkuvõttes vist vaatasime ainult mõne korra, tuli lihtsalt internetiühendusega tasuta kaasa. Minu pisikene kasulapselaps sai natuke rohkem kasu ;) Lisaks on veel paar riiklikku telekanalit, millel oma rakendus olemas. Sealt saab vahel uudiseid vaadatud, aga tegelikult on nii palju teisi kohti, kus seda teha, nii et ega seegi palju kasutust ei leia.

Nii palju kui olen aru saanud, siis noorem põlvkond on kasvamas üles samamoodi, et teleteenus pole nii oluline. Meie oleme ilmsesti erandid oma põlvkonnas. Ei teagi kedagi teist sõprade-tuttavate hulgast, kes oleks kaablist loobunud (kuigi ega me tänu pandeemiale pole ka palju suhelnud). Harjumus on ikka liiga suur, meiegi otsus tuli peale mõneaastast seedimist. Minu jaoks on samas need viimased 10+ aastat olnud justkui vabanemine teleorjusest. Isegi selliste variantide puhul, kus saad saateid hiljem vaadata jne. Kui ma tahan midagi näha, siis leian ikka viisi ja aja, nii nagu mulle sobib. Ja pigem vaatan ühes jutis, kui ootan järgmist osa. 

Kõik see tähendab, et ma pole eriti kursis uute üllitistega või isegi näitlejate maailmaga. Tähendab ka seda, et ma pole ühtegi osa Game of Thrones seeriast vaadanud või (vähemalt siinpool ookeani kõigile teada) Kardashianide seiklusi jälginud. Need tulevad meelde, kui proovin justkui "ajaga kaasas käia".

Huvitav, kuidas Eestis on? Kas "telekava järgi elamine" ongi enam nii tähtis...