Täna tegin silmad lahti teadmisega, et mul on tööpäev. Kuigi kodune tööpäev. Sättisin töö juurest laupäeval kohale toodud arvuti üles. Aga avastasin, et VPN ühendus ei töötanud. Küsisin veel meie tarkpealt Marilt, kas ta oskab nõu anda. Aga neiu oskas ainult imestada, miks küll ei tööta, sest tema saab küll ühenduse. Sirvisin natuke interneti lehekülgi, leidsin mingi võimaliku lahenduse. Mis, ette ruttavalt võin öelda, oli üks osa parandusest. Aga sellega tegelesin hoopis hiljem ja natuke targemate inimeste nõuannete saatel. Enamus mu tööajast kulus aga telefonisõnumite kuulamisele ja panka edestamisele. Sest mul ei ole ühendust süsteemiga, nii et natuke raske selles osas aidata. Helistasin siiski mõnele koju, kasutades oma mobiiltelefoni, varjates oma numbrit (väga lihtne lahendus on #31# numbri ette panna ja ongi asi tehtud, kuigi on ka teine võimalus, mis varjab numbri küll kõigi jaoks, kellele helistan). Päris kindlasti ei võtnud paar inimest tundmatult numbrilt tulnud kõnet vastu. Aga vähemalt kuulasid nad mu sõnumi ära ning tegid just nii nagu ma soovitasin ;-) Telefoninumbrit ma muidugi ei tahtnud kõigiga jagada, sest muidu pean arvestama, et ma hakkangi igavesest ajast igavesti pangaga seotud küsimusi saama. Homme aga võiksin isegi juba tehinguid teha ning pisut põhjalikumaid vastuseid anda, kuna mul on ühendus ka pangasüsteemiga.
Nii kiire päev oli, et ei jõudnudki palju uudiseid jälgida. Eile õhtul juba käis läbi teade, et Kanada ja Austraalia on otsustanud oma sportlasi olümpiale mitte saata, kui need toimuvad planeeritud ajal. See paneb kindlasti pisut pressi peale, mida tähtsad ninad lõpuks otsustavad. Teine suurem uudis oli see, et homme südaööl nõutakse Ontario provintsis, et kõik mitteolulised töökohad peavad oma uksed kinni panema või need, kus tööd saab kodus teha. Siiani on pangandus kuulunud siiski hädavajalike hulka, ükskõik mida ka tavaline inimene võiks pankuritest mõelda ;-) Enamasti ikka mitte kõige paremat. Aga... kui nüüd korraks sügavamale tungida, siis ma juba kujutan ette paanikat, mis tekib inimestes, kui nad saavad teada, et pangad justkui enam ei tegutse ning nende investeeringute järele ei vaata või et nad ei saagi kontorisse tulla ja raha välja võtta. Kahjuks on vähemalt vanemate (aga ka mõnikord nooremate) hulgas arvamine, et tehnoloogia on kurjast. Või lihtsalt ei ole kunagi vaevutud ajaga kaasas käima. Eestis on elanikud pandud üsna karmi valiku ette. Kas kasutad kaarti ja internetipanka või pead vaatama, kuidas hakkama saada...
Pank on meil nüüd lahti ainult 10-14 ja laupäeval suletud. Oleme ka endid pooleks jaganud. Ühed töötavad esimesel nädalal, teised teisel. Et me kogemata kõik korraga ei haigestuks. Ma arvan, et need, kes praegusel ajal teenindusega seotud, saavad kõige paremini aru murest, kui palju suurem on oht nakkusele. Mina ei ole küll päris eesliinil, aga ma pole siiski täielikult kaitstud. Praegu muidugi olen, sest istun ju teist nädalat kodus :-) Mõned suuremad pangad on osa oma kontoritest sulgenud, lahtioleku aegade lühendamine on üleüldine. Mõned meiesugused ühispangad on aga uksed päris kinni pannud, aga töötajad käivad ikka tööl. Aitavad oma liikmeid telefoni ja emaili abil. Mina seda siis ka kodust.
Mõtlesin siin ka, kuidas paljud kurdavad, et kole lugu... peavad perega nelja seina vahel olema. Vist oleme nii harjunud teineteise lähedusega, et pole kordagi sellele mõelnud. Isegi lapsed ei kurda ;-) Proovime samas ikka natuke meelelahutust endale koju tuua. Nagu näiteks kuulasime otseülekandes kontserti, mille pani kokku Metsatöll. Neil oli ju siin Põhja-Ameerikas ringreis ette nähtud, aga... Nii et vaatasime, kuulasime koos Toomasega ning paljude teistega. Meie nautisime, kuigi mis tunne võis küll neil olla päris "tühja" lava ees esineda. No-jah... virtuaalne lava küll tühi ei olnud. Kusagil 70 tuhat vaatajat oli neil kokku. Ma tean ka, et nad on käinud oma tuuridel mõne teise peaesineja kõrval, öeldes, et nad ei veaks tervet kontserti välja. Aga minu meelest veaksid väga hästi. Loomulikult saatsin nende poole teele ka väikese toetuse (esialgsete arvestuste järgi said nad kontserdikorraldamise kulud tasa). Meie kunstirahvas on kindlasti üks nendest, keda kogu olukord üsna valusalt puudutab... Me ei saa ju enam pidu koos pidada ega teatrimajja koguneda. Mõelge nüüd veel korraks sellele, et kui... kui... kogu asi oleks eelmisel aastal juhtunud, siis kui laulupidu toimus. Vähemalt saame seda eelmise aasta peo rõõmu endas kanda! Ja lahe, kui paljud näitlejad ja lauljad ja teatrid ja muuseumid jne tulevad välja võimalustega nende kunstist osa saada.
Ontarios pakutavatest võimalustest võib lugeda siit. Eriti põnev on näiteks Bata kingamuuseum. Võib piiluma minna küll. Kellele aga meeldivad lõbustuspargid, siis võib vabalt Canada's Wonderland ameerika mägedele sõitma minna. Selle kõrval pean ütlema, et kuulates täna poole kõrvaga üksikasjalikke korraldusi, mida inglastele jagati, siis mõtlesin, see ei saa tõsi olla. Keegi teeb paha nalja ning on toonud raamatute ulmelood meie ellu...
Lõbusamas võtmes räägin aga hoopis Toronto tervishoiu kõrgemast esindajast, kes on nüüd pidevalt pildil. Loomulikult oma tõsiste ülevaadetega, aga ka oma imetoredate sallidega. Tema sallide peale mõeldes on lausa loodud eraldi fänniklubi - Dr. de Villa’s Scarf. Inimesed ikka peavad leidma pigipotis selle väikese meetilga :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)