Maskid ja introverdid

Täiesti uskumatu, aga kodus töötades võin end vabalt arvuti ette unustada ning muudkui tegutseda :-) Varsti ei jõua ma oma töötunde kokkugi lugeda. Õhtupoole sai veel paar kõnet tehtud. Kiidetud 82-aastast vanaprouat, et kui palju temaealisi ikka arvutit nii palju kasutab nagu tema. Et ärgu tundku end pahasti, kui ta ei oska õigeid nuppe leida, ning ei saa aru, millest ma täpselt räägin. Mina ka tegelikult ei saanud... sest Apple arvutid on siiski minu jaoks natuke tume maa. Proovisin kiiresti küll leida lahendusi tänu vanale tuttavale internetile. Aga siis teatas proua, et tal pole enam aega. Tal on vaja õhtusööki teha. Et küll ta helistab homme tagasi :-)

Mõnele tuttavamale julgen ka öelda, et tegelikult istun kodus ja panen siit väikesest tubasest kontorist õlga alla. Ma pean ütlema, et kui nii edasi, siis hakkab mulle see asi üha rohkem meeldima. Mari küll kurtis, et tunneb end natuke üksikuna. Neil on siiski mingid koosolekud ka, kuid tahaks inimeste sekka. Mina samas ei kurda. Nii nagu mõned meemid kuulutavad, et ometigi ei pea introverdid pingutama. Sest saavad teha seda, mis neile meeldib. See tähendab kodus istuda. Mõni introvert ütleb ka, et see praegune elu nende eelmisest ei erinegi :-D Mina olen aastatega muidugi palju inimestega pidanud suhtlema. Ei oskagi öelda, kas tunneksin sellest puudust, sest vaevalt et ma just seda suhtlemist väga otsin. Silmast silma neid hetkel ei näe, aga saan ju telefonis rääkida.

Eile jagasin näoraamatus ühe Kanada tervishoiutegelase intervjuud. Kus ta väike naerusäde silmis ütles, et kui inimesed tahavad maske õmmelda, siis võivad seda teha. Kuigi tervishoiusüsteem proovib siiski omade jõududega hakkama saada. Ta otseselt ei öelnud, et rumal mõte. Kuigi ei kinnitanud ka, et päästaks neid, kui maske järjest vähemaks jääb. Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas kõik need, kelle näpud sügelevad, ja kes kodus istuvad, võivad vähemalt mingitki tegevust leida. Ning tunda end kasulikena. Meie peretuttav hambaarst USAs jagas samas õpetust, kuidas ja mis mustri järgi neid teha. USAs tundub ka, et hambaarstid on astunud üles, ning tahaksid appi minna. Kui ainult neid lubatakse. Vähemalt eesliinile patsiente vastu võtma. Või midagi sellist.

Mu endine noor töökaaslane (endine Eesti kooli õpilane ka), kes nüüd töötab meditsiiniõena, jagas täna minuga postituse päises olevat fotot ning kutsus inimesi üles annetama haiglatele oma kokku kogutud/ostetud maske - ma usun, ta ei pahanda, et nüüd siin seinal pilti jagan. Tema arvas, et isetehtud maskidega peab ettevaatlik olema, et ei tekiks vale turvatunnet. Ja ma saan väga hästi aru sellest. Kogu käimasoleva jama keskel olen mitu korda just tema peale mõelnud, ning mõttelisi kallistusi saatnud. Nii temale kui ka kõigile teistele, kes nad seal meie kaitseks valmis... Aitäh, et te pead padja alla ei peida, nagu mõned kurjad keeled räägivad. Aitäh-aitäh-aitäh!!! Ja aitäh kõigile teile, kes te kodus püsite! 

Ma tean, et igat sorti jutte on ringluses olnud, et oh, las see haigus käibki meist üle, nii saame nõrkadest lahti... Aga need, kes sellist juttu räägivad ei mõtle kõigile arstidele ja õdedele, kes peavad siis meie suure haigekarja eest hoolitsema. Ning millise hinnaga... Sellepärast on ikka targem natukeseks ajaks oma koopasse tõmbuda. Siis tuleme kõigest välja, palju tugevamatena... Ja võime üksteisele õlale patsutada, et suutsime midagi sellist ühiselt ära teha.