33 aastat koos...

...või vähemalt oleme nii kaua ametlikult kuldseid sõrmuseid kandnud. Mida me kumbki tegelikult enam ei tee. Toomas loobus sellest palju varem kui mina, sest karate trenni ei saa väga hästi sõrmustega teha. Ja mina ei pannudki kunagi sõrmuseid enam kätte peale seda, kui arstid mu seest tükikese eemaldasid. Aga nagu näha, siis ei oma sõrmused mingit tähtsust. Saab ka ilma nendeta koos oldud. Ja ma pean ütlema veel kord, et ega see pole vahetpidamatu lust ja lillepidu olnud. Ikka vahetevahel tuleb neid kändusid ja kiva ka ette. Peaasi on kõigest üle saada. Ja aina edasi kõndida. Ei ole mingeid imerohtusid ega kavalusi, on vaid üksteise mõistmine ja ärakuulamine. 

Toomas siin muretses, et näed nüüd, ei saagi kuhugi aastpäeva puhul sööma minna, ning ei andnud talle ka rahu, et polnud mulle lilli ostnud. Ma küll vaidlesin vastu, et pole vaja seda suurt "ristikäiku" poodi ette võtta, aga näed, ei aidanud mu vaidlemised midagi. Käik võeti ette ning lilled said toodud. Alpikannid, mille üle alati rõõmustan. Ja natuke võõrasemasid, mis saab aeda istutada. Ning veel üks viigimarjapuu. Loodame, et see kenasti kasvama läheb. Pilt on minu "kodukontorist". Kena on küll neid lilli vaadata. Isegi kui ma siin sõrgu vastu ajasin 😉

Oh, ja nagu meie aastapäeva puhul, on ka Toronto High Park kirsiõite kaamerad käima läinud. Võid sinagi, kallis lugeja, sellest osa saada: 

Ja ma pean ka jagama mõnda pilti möödunud aegadest, kui Mari veel aastanegi polnud ja kui vanaema Eestist tema eest hoolt kandis ja kirsid õitsesid sealsamas High Pargis. Olid kenad ajad, ja me olime ju niiiiii noored ;-)