Maskiga või maskita...

6 nädalat sellest, kui Kanada kogu seda viiruse värki tõsisemalt hakkas võtma. Kõigepealt siis muidugi saates karantiini kõik, kes reisilt tulnud. Sellest esimesed kolm nädalat olin mina koduses sundseisus. Mille kohta ma ikka ei tea, kas ma siis põdesin haiguse läbi või mitte. Midagi ma igal juhul põdesin. Mis kergitabki küsimuse, kas ma päriselt peaks kartma kurja viirust või võiksin rahulikult ringi käia. Nii rahulikult, kui teadjamad mehed hetkel arvata oskavad. Sest see immuunsuse asi on ju ka väikese küsimärgi all. Kas ja kui pikalt ja kui tugevalt.

Kogu selle asja kõrval on pannud natuke kulmu kergitama tervishoiusüsteemi kannapööre maskide osas. Tundub, et üle maailma on sama tehtud. Välja arvatud Aasias, kus enamus ilmselt iga väikese aevastuse peale kiiresti maski üles otsib. Ning sama teevad nende rahvuseskaaslased, ükskõik kus nad ka ei elaks. Kuna üha rohkem on hakatud rääkima, et vist ikka oleks parem midagi näo ette panna, et vähemalt teisi kaitsta nakkuse eest, eriti kui oled üks nendest, kes kannab "nähtamatult" viirust endas, siis pean ütlema, et ma pigem pooldan just sel põhjusel riidest maski kandmist või rätiku ette tõmbamist. Peaasi, et kandja aru saab, miks ta seda teeb. Et ega see suurt teda ennast ei tarvitse kaitsta. 

Igal juhul otsustasin läinud pühapäeval, et pean ikka endale midagi valmis meisterdama. Sest esmaspäeval ootas ees iga-aastane käik haiglasse, mille ma juba märtsis oma põdura oleku pärast pidin edasi lükkama. Ausalt öeldes olin isegi natuke üllatunud, et maailm tiirleb siiski omasoodu edasi ja et kõik ei keskendugi ainult viirusele. Kui ikka vaja muude hädade pärast kohale minna, siis ka lähed. Kuigi telefonile jäetud meeldetuletus palus korralikult läbi mõelda, kas oled ikka küllalt terve, ja kui natukenegi oleks koroonaohtu, siis parem uus aeg kinni panna. 

Niisiis... mask. Kirkel on küll olemas "päris" maskid, mida ta ei saa küll meditsiinitöötajatele annetada, sest need vajavad enne tuulutamist. Mulle see suurt ei tähendaks, võiks ju tuulutada ja kanda, aga kuidagi halb tunne oli minna haiglasse, kus maskidest puudus ning mul siis oleks üks kenasti ees. Parem juba kasutan midagi muud. Igaks juhuks, et näidata, et ma hoolin töötajatest ning ei taha sugugi oma viirust nendega jagada. Kõigepealt pean ütlema, et ega see maski kandmine mingi lõbu pole. Eriti prillikandjale. Sest nägemus halveneb. Mitte et mask silmi varjaks, aga hingeaur tekitab kena uduse pildi, mis paneb mõtlema, kas prillidel ei võiks oma kojamehed ees olla. Samas muu osas polnud üldsegi väga halb. Vähemalt minu riidetükiga. Milleks kasutasin järelejäänud pühalepa seelikumustriga puuvillast kangast. Kõik siis ikka teavad kenasti, et üks eestlane liigub linna peal ringi ;-) Sissepoole sai natuke õhem riie pandud. Tegin neid kokku kolm. Ühele tekitasin ka väikese tasku, kuhu võiks teoreetiliselt filtri torgata. Isegi kohvifilter pidi aitama. Aga ma jätsin filterdamise siiski rahumeeli tegemata. Siin on üks video, kust insipratsiooni sain. Kokku õmblesin neid kolm.

Ma olin küll tööle tulnud autoga, aga kesklinnas asuvasse haiglasse läksin metrooga. Ilmselt oleks linnas isegi palju lihtsam parkimist olnud leida kui tavaliselt, sest liiklust on tõesti väga hõredalt. Metroos oli inimesi veelgi hõredamalt. Ning osa istmeid lintidega, et inimesed sinna ei istuks distantsi hoidmiseks (keskmisel istmel on kollane lint, mis selle nurga alt just välja ei paista). Nüüd kuulutati juba, et ühistranspordi süsteem peab üle tuhande inimese ajutiselt töölt koju saatma. Sest sõitjate arv on vähenenud 84%! Ettevõtte sissetulek on märkimisväärselt kannatanud. Niikunii laveerisid nad üsna piiri peal ning nurusid igal aastal provintsi käest raha juurde.

Haigla ise oli aga justkui barrikaadide taga. Tegelikult ilmselt siiski mitte nii palju koroona pärast, vaid neil on juba pikemat aega käigus ümberehitustööd. Sisse sai "tagaukse" kaudu, mille ees patrullis turvamees. Sees suunasid põrandale joonistatud nooled, kuhu täpselt edasi liikuma pidi. Üks ninaotsani ära "turvatud" töötaja seletas mingi vanema härraga, et ei ta ei tohi sisse minna, isegi mitte üle koridori lehvitama oma naisele. Külastajaid ei ole lubatud sisse...

Ning siis juba andsin aru väikesesse klaaspuuri pandud tegelasele, kes kaitstud nii meditsiiniliste maskidega kui viisoriga. Õieti enne pidin veel käed puhastama. Ning peale seda kinnitama, et ei ma pole reisinud, ega ühegi reisijaga kokku puutunud, et ei seda ja seda ja seda haigustunnust mul pole. Kui kõigile küsimustele õigesti vastatud, siis anti kätte väike oranzhi värvi kleepekas: PASS ja olingi "vaba" maja peale kolama minema. Hea meelega oleks kasutanud treppi, sest pidin ainult kolmandale korrusele ronima, kuid selline asi polnud inimesele kasutamiseks lubatud. Liftis olid kolmed jalajäljed, kus täpselt seista. Nii et ei mingit ülerahvastmist selles väikeses ruumis. Ega peale minu küll eriti keegi niikunii seal ringi ei käinud.

Ja siis ma istusingi juba ootetoas. Alguses päris üksi, kuni üks väga jutukas Newfoundlandist pärit naine minu vastu toolile end sättis. Muidugi pidime arutama seda, kuidas üks peast sassi läinud mees (sest mis ta muud sai olla) idarannikul väikeses kohakeses mingitel teadmatutel põhjustel väga palju inimesi tappis. Hambaproteeside valmistaja, 50ndates meesterahvas, kes sõitis politseiautot meenutavas sõidukis ringi ja kandis isegi politsei riietust. Ma ei tahagi temast nii palju rääkida, sest tegelikult on ju päris kole, kuidas me mäletame hirmsaid tegusid teinud inimesi, ja unustame ära, kes tegelikult olid ohvrid. Või räägime neist vaid hetke... Või kustutame nende mälestuseks tuled raekoja ees Toronto nimel... Igal juhul on kogu see asi nii absurdne või nii võimatult sobimatu maailmas valitseva olukorra kõrval. Kas tõesti mõjus talle kodus istumine nii halvasti... et oli vaja oma "vaenlastele" kätte maksta. Sest ohvrid tundusid välja valitud olnud. Vähemalt nõnda mõtlesin mina. Pole soovi olnud rohkem jälgida, mis täpselt kirjutatakse. (Täienduseks... raadiost kuulsin, et ta tüdruksõber aitab politseid praegu, oli kinni seotud, aga pääses majast välja ja varjus metsas. Toronto peab reedel ka mälestushetke hukkunutele või õieti küll... tapetutele...)

Vaatasime ka seinale kinnitatud telekast tulevaid uudiseid, kus meie provintsi juht rääkis sellest, kuidas oleme tegelikult suutnud palju paremini viiruse levikut vaos hoida kui oodata oli. Kuid see ei tähenda, et võime nüüd rõõmsalt tänavale tulla ning üheskoos tantsu lüüa. Võime veel rahulikult vähemalt umbes kuu aega kuni maikuu kolmanda nädalalõpuni peaaegu samas rütmis kulgeda väikeseid samme tehes provintsi "avamiseks", ja siis vaatame, mis juhtub. Kõige rohkem on "kannatada saanud" mitmed vanadekodud. Nüüd ei mäletagi, kas pooled surmajuhtumid Ontarios ongi just sealt. Juba on ka välja hõigatud mõte, et ega järgmine aasta kuni poolteist midagi roosilist ei ennusta. Pigem võib heietada muremõtteid sügisest, kui koroona kõrval ka gripiviirused võidutsema hakkavad...  

Aga tagasi mu naisterahva juurde. Millegipärast jõudis jutt ka koerteni, ning tuli välja et ta on koerte "juuksur". Nii et sain talt visiitkaardi, kui mul järgmine kord vaja jälle Koko karvu pügada. Ta pidi tulema kodu juurde ning siis koera võtma kaasa. Ise ei pea kuhugi minema. Samas, kas peaks muretsema, sest mõned uudised on teatanud, kuidas haigus ka loomadele on hüpanud.

Maskidest veel. Ma võtsin oma punase maski haiglas kitlisse riietudes eest ära, sest päriselt öeldi mulle, et see ei ole üldse oluline. Ja ega ma seda ette ka enam ei pannud. Isegi kui läksin tagasi metrooga. Inimesi on nii vähe tänavatel ja rongid on vähemalt keskpäeval ikka tõesti tühjad. Kas ma panen selle veel ette... Ma arvan küll. Kui näiteks poodi lähen (mõned poed on juba öelnud, et ilma maskita kedagi sisse ei lasta). Saan täiesti aru, sest kauplustes käivad inimesed küll natuke pea laiali ringi. Või kui ma metrooga pean hommikul tööle minema. Ainult see prillide uduseks minemise asi tuleb lahendada. Otsisin juba võimalikke viise, mida teha. Pesta klaasid seebiveega ning lasta kuivada, et tuleks kerge kiht peale, mis ei võta veeauru kinni. Või siis võib ninajuurele maski alla panna pabertaskurätt, mis imab niiskuse sisse. Eks ma proovi.

Olge terved!