Poes koroona ajal

Käisin laupäeval teist korda kuue nädala jooksul poes. Siiani on mul peamiselt tüdrukud selle tee ette võtnud. Vahetevahel ka Toomas, kuigi tal on raskem, kui ta just enne keskpäeva raatsiks sinna aega maha panna. Hommikul läksin mask kenasti ees Bulk Barn poodi, kus kõike nn. "lahtiselt" müüakse. Ja kuhu hetkel lubatakse inimesi peaaegu et ühekaupa. See tähendab koos poetöötajaga, kes siis mask ees ja kindad käes kühveldab soovitavat kraami kottidesse. Ostja ei puuduta midagi. Mina olin natuke paremini ette valmistatud, sest olin lugenud, et võimalik on ka tellimus sisse panna ning sellele siis järele minna. Kuna kauplus on üks meie lemmikutest, siis võin peaaegu et kinnisilmi öelda, mida täpselt tahan ja kus see isegi täpselt asub. Niisiis kui olin teate saanud, et tellimus on valmis, siis ilmusin ka kohale. Kuna aga nende maja ees ülespandud sildid olid üsna väikesed ja ma kohe ei märganud, et oleksin võinud end teise kohta järjekorda seada, siis astusin ontlikult teiste ootajate taha. Ega neid palju ju mu ees polnud, ehk ainult 7 inimest (ja järjekord 7x10 inimese pikkune, vahed ju peavad sees olema), siis ikkagi käis kõik väga aeglaselt. Ja pean ütlema, et ma väsisin sellest seismisest päris ära. Näed siis kui ära hellitatud me oleme. Nõuka ajal oli ju järjekord väga tavaline nähtus, ning keegi ei ohkinud, kui kohutav... Ma tegelikult ei ohkinud, lihtsalt väsisin 🙂 Nii et otsustasin, selleks päevaks aitab. Ei võta ühtegi teist käiku ette, kuigi vaja siiski oli. Piim kakao jaoks ja koeratoit koertele vist üsna olulised 😉

Kodus jõudsin pisut puhata ning siis mõtlesin, et mis seals ikka, kirjutame laupäeva tervenisti maha. Ning järgmiseks sõitsin juba Costcosse, mis ladupoe mõõtu ja kuhu ainult liikmena sisse pääsed. Pilt ongi võetud hiiglasliku kaupluse eest. Uste ette on tekitatud kummuli keeratud kärudest umbes nelja vahekäiguga labürint, kus siis inimesed siksakiliselt järjekorra ära seisavad. Sisse lastakse jaokaupa ning maksimum kaks inimest koos, ei mingit suure perega shoppamist. Kuigi inimesi oli ootamas päris palju, samas ilmselt poole vähem, kui mis ootajatele ootamiseks ette nähtud (pilt on natuke petlik, sest võetud "keerukohast"), siis liikus järjekord üsna tempokalt. Tegelikult on vist olemas ka mingi rakendus, mis pidi ütlema, kus on lühemad sabad ja kuhu ei tasu minna. Aga tühja ka, ma iga päev ju ei käi ka poes. Kui olin juba üsna ette jõudnud, sain  ka jälgida, kuidas mõned inimesed tulid ukse juurde ja lehvitasid oma kaelas rippuvaid töötõendeid ning juba nad astusid sisse. Kõik "elutähtsad" töötajad ei pea ootama. Vähemalt siin, kuigi vist enamus pakuvad seda võimalust.

Kui ma lõpuks ise ostlema pääsesin, siis pean ütlema, et nii inimtühjana pole ma seda poodi varem kunagi näinud. Oli muidugi päris mõnus. Proovisin siiski oma asjad võimalikult kärmelt kärusse saada. Mõtlesin, et ega ma sinna just uuesti nii pea ei taha tulla, siis parem juba pisut rohkem asju varuda. Enamus on muidugi niikuinii suuremates pakendites. 10kg jahu sai ka kaasa võetud, kuigi mul seda natuke veel järel. Õnneks oli just seda pleegitamata sorti, mida ma tavaliselt ostan. Teisest, odavamast, oli järel ainult kerge valge jahukord alusel. Positiivse külje pealt pean ütlema, et kassasse sain vähemalt ootamata 😊

Kärmelt astusin veel poolakate poest läbi, kus polnud ei järjekorda ega mingit korraldamist, kes ja kui palju siseneda võivad jne. Ainult käru käepidemed pritsiti üle ja mina aga sisse... Maas olid ka märgid, kui kaugel peaks olema üksteisest, aga isegi kui püütakse üksteisest eemale hoida, siis ega see just kõige paremini alati välja ei tule. Kokkuvõttes pean ütlema, et olin lõpuks läbi nagu läti raha, ning ei taha pikemat aega isegi poe poole vaadata. Mitte, et ma palju väljas käiks ja poode näeks 😉 Kuigi... täna sai kassitoitu tellitud ning kassiliiva ka. Seekord sõidan ainult parkimisplatsile ja kõlistan neile, et olen kohal, ning kraam tuuakse sulle autosse.

Nõnda palju siis nii tavalisest asjast kui poeskäimisest. Mis praegusel ajal justkui "suursündmus". Nüüd natuke Toronto uudiseid ka. Ilmad on olnud siiani palju jahedamad, kui tavaliselt sel ajal oodatakse, 25 aasta kõige külmemad kevadised ilmad olid hiljuti. Eesti tundub meist praegu ees olevat. Kohe varsti lähevad ilmselt kirsipuud õide, mis linnaisad väga murelikuks muutnud. High Park on koht, kuhu pea terve linn läheb igal kevadel õitemerd imetlema. Mis muidugi üldse ei sobiks praeguste korraldustega üksteisest eemale hoida. Nii et... kurb küll, kuid park suletakse. Et inimesed väga ei kurvastaks, siis on lubatud virtuaalselt kirsiõisi näidata. Eks ma jagan siis neid linke, kui lahti lähevad. Ühe varasema pildi napsasin pargi lehelt.

Sel ajal, kui riigiisad muretsevad, et inimesed hoiaksid "pikivahet", leidub ka siin neid, kes on otsustanud, aitab, lõpetame selle asja ära. Ning nõnda nad siis tulid kesklinnas kokku (reckless yahoos öeldi nende kohta). Õnneks olid nad vist ikka üksteisest ontlikult eemale hoidnud. Ma saan ju neist aru, aga... isegi, kui kunagi tulevikus tuleb välja, et me pingutasime üle, siis praegune olukord tundus kõige opitmaalsem, mis kaitseb neid, keda võib kõige rohkem viirus mõjutada... Jah, majandus kukub... Jah, inimeste stressitase tõuseb... juuksed kasvavad pikaks ja hall värv tuleb välja (!?) Mure, mis juhtub, mis saab... Aga... me kõik oleme samas olukorras. Ma ei arva ka, et riigiisadel kerge on. Juhina muretsed (kui muretsed muidugi) oma rahva pärast. Et kõik sujuks hästi, ning paratamatult peavad nad ka andma lootust ning suunda tulevikuks. Nõnda siis tulevad erinevad valitsused "taastamisprogrammidega" välja. Isegi kui nad teavad, et päriselt ei saa nad öelda, millal kõik jälle taastunud on. Järjest öeldakse ka, et see on pikemajaline protsess, ning kõik sõltub sellest, mida viirus otsustab teha. (Eriti läks mul südamesse Ontario juhi emotsionaalne avaldus, kui ta oli just saanud teada, et naise üle 90nene ema on samuti viiruse külge saanud. Asi on tõsine, kui natukenegi hoolid oma lähedastest.)

Kindel on see, et Ontario koolid on kuni 31.maini suletud. Mis võib ehk paljud õpetajad panna ühinema selle Kanada muusikaõpetaja loodud muusikapalaga, milles ta väljendab tundeid koduõppe osas (väga konkreetselt ja mõjuvalt)... Huvitav, kas Eesti õpetajad ühineksid ka temaga...

Kõige selle kõrval on tegelikult nii palju positiivset suhtumist ja hoolimist ja kokkuhoidmist. Mõned hotellid jagavad vabu tubasid tervishoiutöötajatega. Ja seda täiesti tasuta. Paljud med töötajad on väga mures, et nad kogemata viiruse koju toovad... Ja siis on restoranid ja toidukohad, kes toovad süüa haiglatesse. Need, kelle jaoks Toronto natuke tuttavam, siis Scotiabank Arena, kus peetakse suuri hoki-, korvpalli- ja muid spordivõistlusi ning aegajalt ka kontserte (sinna mahub pea 20tuhat pealtvaatajat), on muudetud hiiglaslikuks sööklaks haiglates töötavatele inimestele.

Ja ongi nii... et mõnedel on käed tööd täis ja teised istuvad kodus... Meid elektriga varustav firma teatas, et inimesed magavad palju pikemalt hommikuti. Kui ma Kirket vaatan, siis täiesti usun seda. Ise olen küll iga päev päris vara üleval. Isegi kui ma kodusel tööl olen. Täna mõtlesin, et tegelikult meeldiks mulle ka hetkeks aeg maha tõmmata ja tunda, kuidas "midagi pole teha". Mul on kohati pigem tunne, et mu päevad on palju tihedamalt kohustusi täis kui tavaliselt. Kontorisse minnes ja sealt tulles, saan ikka ukse kinni tõmmata, teades, et ega ma kodus niikuinii rohkem midagi teha ei saa. Nüüd on mul kodu ja töö piir peaaegu kadunud... Ilmselt tuleks mõni "vaba päev" võtta, või isegi puhkus 😁 Et siis linna soovitusel ikka kolme lagle kaugusel üksteisest olla (teistmoodi ju ei saa kanadalastele selgeks teha, kui pikk vahe on 2 meetrit ehk 6 jalga 😉 pilt linna leheküljelt).