Laisa inimese saiategu ja muid uudiseid

Täna alustaks hoopis mitte koroonast ja pandeemiast ja paanikast ja kõigest muust, mis maailmas ilma teeb. Täna räägin saiast, mille sarnast pole ma veel küpsetanud. Kuigi ei ole minagi väga originaalne, sest praegune olukord on sundinud nii mõnedki koduköögid üles leidma ja igat sorti katsetustega silmitsi seisma. Kanada uudiste järgi olevat lausa 17% Toronto tulekahjude arv suurenenud, sest ega palju valikut pole, peab ju kodus ise toidutegemisega hakkama saama. Mõned edukamalt kui teised, arvestades, et nii mõnigi on alles nüüd köögi võlud sunnitult enda jaoks avastanud. Kirkegi tuleb iga päev uute üllitistega välja. Eriti uhke oli ta hiljutise shnitsli ja praekartulite üle. Aga nüüd küll saia juurde...

Tegelikult on see mu teine katsetus valmistada tainas, mida ma pole peaaegu et sõrmeotsagagi puutunud. Mis sest et olen vahetevahel sellist võimalust piielnud ja isegi retseptiraamatuid lugenud. Mõte on väga lihtne. Pane aga kõik saiategemise komponendid kaussi. Sega natuke ning jäta siis 12 kuni 18 tunniks rahule. Kui siis mingil hetkel järgmisel päeval meelde tuleb, et kusagil rätiku all ootab tainas, siis proovi sellest vormida midagi pätsi sarnast, pane uuesti kerkima ning muudkui aga küpseta. Hea, kui saad seda veel mõnes malmpotis teha. Mul peaaegu justkui õnnestus, kuigi oleks oodanud selle esimese kerkimise järel kõrgemale tõusnud tainast. Potti pannes oli küll kõik väga kohev, aga kuna mul see pott natuke lamedavõitu ja tainast vist ikkagi mitte liiga palju ja üsna vedel ka teine, siis polnudki midagi eriti oodata. Kuplit peale ei kerkinud, jäi natuke lame. Aga samas pean ütlema, et eriliselt mõnus ja mahlane ja auguline sai sai. Ma paneks järgmisel korral siiski õige natuke rohkem jahu juurde. Retsepti sain aga siit. Ma vaatasin just, et seal on video ka juures. Oleks eile pidanud märkama, sest siis oleks teadnud kohe jahu juurde lisada 😉 Ilmselgelt oli mu esimese segamise tainas liiga vedel. Egas midagi pean uuesti proovima. Oh, ja ma ei kasutanud rätikumeetodit. Panin küpsetuspaberi kaussi ning taigna sinna kerkima. Siis tõstsin koos paberiga potti. Siia juurde siiski ka kaneelikuklid sarnasest taignast. Pean ütlema, et nüüd ei tahagi enam teistmoodi teha! Videoõpetus siin. Tal on palju erinevaid variante saiadest ka. Tasub piiluda.

Nüüd siis natuke Kanada ja koroona uudiseid. Meie peaminister, kes palus jumalakeeli, et inimesed kodudes püsiksid, isegi pühade ajal, otsustas siiski oma pere juurde maale sõita, kus nad on eraldi elanud. Mis on tekitanud palju poleemikat ja küsimusi... mitte eraldi elamine muidugi, aga ikka külla sõitmine, või peaks ütlema, koju minemine... Mina ei küsi midagi. Kui oled tegelenud nii tõsiste riigiasjadega nagu need asjad praegu on, naisest ja lastest eemal, siis andke talle andeks! Niikuinii oli ta teel ju peaaegu uhkes üksinduses. Ma ei oska ette kujutadagi, mida tähendab ühe riigi juhtimine kriisiolukorras. Mulle aitab minu pisikesest grupist, et aegajalt peavalu saada 😁 Nii et vaatame oma peaministri sügavatesse tõsistesse silmadesse ja andestame ta hetkelise meelenõrkuse. Ja kes teab, millal ta neid jälle näeb, sest kriisiolukorda on nüüd Ontarios nelja nädala võrra pikendatud.

Ontario nägi ka ette, et 4.maist läheksid koolid lahti. Kuid loomulikult ei tule sellest midagi välja. Ainult mõned kesklinna lasteaiad on erakordselt lahti. Sest nende issid-emmed töötavad seal haiglates. Kena on see, et nad ei pea lapsehoiu eest midagi maksma. See on nüüd kõige vähem, mis me nende heaks ära saame teha. Üldiselt peab siiski ütlema, et olukord Kanadas on eriti lõunanaabritega võrreldes palju rahulikum. Inimesed on vist sõnakuulelikumad, või õieti Kanada reageeris kiiremini toimuvale. Kui ameeriklased alles haigutasid, siis läksid siin juba asjad käima. Kas see tähendab tõesti, et oleme kõige hullemast pääsenud, saab vast mõne nädala möödudes teada. Toronto kaalub siin lausa asja parandamiseks ja 2-meetri-seadusest kinnihoidmiseks jalakäijate teed ühesuunaliseks muuta. Eks need mõned teed ole üsna kitsad, aga ma arvan, et Euroopas ja Eestis leidub veelgi kitsamaid kohti. See tundub juba natuke overkill. Isegi, kui pead vastutulija pärast sõiduteele astuma. Sest statistika järgi on Torontos autosõit vähenenud lausa peaaegu 75%, ühistranspordi kasutamine aga umbes 86%. Ega ma ei imesta, sest mina kuulun ka viimasesse statistikasse. Jah, ma lähen üle nädala tööle, aga sõidan praegu autoga.

Üks pisut ebameeldivam statistika on aga rottide jultumuse suurenemine. Neid on tänavatel ka päevasel ajal rohkem näha, ning nälg ajab nad kesklinna restoranide piirkondadest kaugemale. Nii et tasub kõik augud kinni toppida, sest muidu võid kodust äkki ühe suure näljase roti leida. Ise olen tõesti varasemalt paaril korral rasvaseid suuri rotte tänaval näinud. Natuke kõhe tunne tuleb sisse küll. Ja meenutab lugu venelasest naabrist, kes käis suviti kuuris magamas. Ja ühel ööl ärkas üles, kui rott teda ninast hammustas. Peale seda ta vist seal enam ei maganud. Selle kohta mul küll andmed puuduvad.

Ja viimaks veel natuke ilmast. Mis on äkitselt päris jahedaks keeranud. Algas kõik esmaspäeval väga kõva tuulega, tuuleiilid olid kohati 22m/s. Hommikuks oli maapind kergelt valge. Ja meie magamistuba päris külm. Sest mul on loomulikult aken irvakil (hmm... ma ei teagi, kas see enam mõistliku on, sest äkki tuleb suur kole rott meie tuppa...). Aga mulle meeldib külmas magamistoas. Olen küll siia ka väikese kodukontori loonud ja mõtlen, et võiks natuke soojem olla, st võiks ikka akna kõvasti kinni panna. Löön siiski käega ja tõmban sooja tekikese endale ümber. Ning nõnda on päris hea tööd teha. Külm õhk hoiab mind ärksana 😊