Jälle inimeste seas...

või peaaegu. Pühapäeval läksin koos Mariga poodi, sest piim oli otsas ja Toomas juba kurtis, et liha pole ammu laual näinud. Minu jaoks oli see siis esimene kord peale kolme nädalat. Olen viksilt ja viisakalt kodus istunud. Alguses Toomase haiguse pärast ja siis jäin ju ise haigeks. Mis muidugi ei tähendanud, et ma ikkagi tööd ei teinud. Igal juhul, mingi imelik kõhe tunne oli sees, kui poe poole sõitsime. Tänavad olid väga tühjad. Isegi autosid polnud palju liikumas. Kõik oli tuttav, aga ei olnud ka. Kuigi olen ju kõigist piirangutest lugenud ja Toomas on mind väga hästi kursis hoidnud, siis üks asi on niisama kuulata ja teine oma silmaga näha. Üks asi on tasapisi harjuda uute nõudmistega, teine olla omamoodi kivistunud hetke, kui kõik veel "normaalne" oli ja siis äkki olla uues olukorras. (Kohustuslik kiisu pilt ka, palun väga.)

Täna hommikul sõitsin autoga Eesti Majja tööle. Mul on ju Mari auto kasutada, ning kui ma muidu ei hooli sõitmisest, sest ummikud on eriti tüütud ning metroos on palju parem raamatut lugeda, siis seekord on valida, kas olla ühissõidukis, kus rahvast rohkem ja 2 meetri reeglit raskem jälgida, või siis sõita uhkes üksinduses tööle. Sest peaaegu nõnda see sõitmine välja nägi. Uhkes üksinduses. Ma arvan, et ainult jõulupäeva hommikul on maantee sama tühi. Olen sattunud justkui mingisse paralleelmaailma... 

Eesti Maja on tehniliselt kinni. Sisse lastakse ainult ühest uksest ja see pole peauks. Panka lubatakse ükshaaval. Lettide ees on pleksiklaas kaitseks. Ma arvan, et alguses oli mure ja hirm suurem, aga inimene harjub lõpuks kõigega, vist... Külastajaid on väga vähe. Kuigi ma imestan, et neid üldse niigi palju on (enamasti alla 10). Üks vanaproua pidi meid eriti tihedalt vaatamas käima. Ilmselt on tal kodus ikka väga igav, et peab jutustama tulema. Paljud on aga enda jaoks lõpuks internetipanga leidnud ja seal pakutavad võimalused. Kas siis tõesti oli vaja nii ekstreemset lahendust selleks ;-)

Kanada uudistest nii palju, et politsei kirjutab aga hoiatusi ja trahvikviitungeid välja. Sest inimesed ei taha sugugi sõnakuulelikud olla. Isegi poes ei saanud ma aru, miks osa ei jälginud üldse seda, kuhu nad lähevad ja kas teised neile liiga lähedale pole sattunud. Igaüks seiras teist natuke kahtlustavalt. Mis tuletas meelde ühe kurtva "naabri", kes väitis, et teda vaadatakse väga kurja pilguga, sest ta on väikesest riigist Mongooliast. Ma küll vastasin lohutavalt, et praegu on igaüks kahtlane, kui ei ole oma pere liige. Saime jälle ka Ontario valitsuse poolt hoiatuse mobiilile, et palun, inimesed, hoidke üksteisest eemale. Mis tekitas pahameelt... aga mitte valitsuse suunas, hoopis oldi pahased, et inimesed ometi ei saa aru, mida neilt oodatakse. Aga eks ta raske ju ole, sest pole nähtav vaenlane...

Kanada on paljude teiste riikide moodi hädas näomaskide hankimisega meditsiinitöötajatele. Trump keelas nende väljaviimise oma riigist. Sest neil on ka suur mure, kas ikka jätkub kõigile. Meie peaminister oli üsna pahane, sest lõpuks nad ju ostsid maskid USA firmalt (kes on ka pahane, et tehing katki jäi).  Ja kas tõesti unustavad lõunanaabrid ära, kui palju kanadalased neid abistanud on. Alates sellest, et üle piiri lubatakse näiteks endiselt Detroiti kandalastest med õdesid tööle. Me võiks piiri kõvasti kinni panna, ning siis võib USA vaadata, kuidas hakkama saab...  Varasemast ajast meenutati 9/11, kui Kanada võttis vastu lennukid, mis ei saanud USAs maanduda ning toitis ja andis peavarju õnnetutele reisijatele. Kuigi see maskide asi on üsna tõsine (sest kui neid Ontarios juurde ei saa, siis pole enam nädala pärast midagi kasutada), siis me ei hakka mingeid kättemaksuplaane ellu viima. Noh, sest me oleme ju sõbralikud kandalased ;-) Isegi Trumpi üllitise peale, et sõjavägi peaks viidama Kanada piirile, sest ma ei teagi, mida ta siitpoolt kartis, tõsteti ainult pisut imestunult kulmu. Oh ja kellegi väitel ei saaks USA firma näomaske tootagi, kui nad Kanadast toorainet ei saaks...

Seoses USA riigijuhiga tahtsin ka öelda, kui erinev on ta olnud meie peaministrist. Kes on kuidagi tasakaalukas ja väljapeetud. Ma tean, et ta ei meeldi mitte kõigile, kuid seekord on nii mõnedki ta vastased kannapöörde teinud ning kiitnud tema lähenemist. Mõni ikka nuriseb natuke, et võiks rohkem numbreid välja tuua võimalike prognooside osas nagu Ontario tegi. Aga vist ei taha ta veel liiga palju inimesi hirmutada.

Mis veel... Ka Kanadas on pulmapaare, kes hoolimata olukorrast siiski oma jah-sõna on otsustanud välja öelda. Nagu üks naljamees ütles, et kas see pole parim aeg väga tagasihoidlikult ja väheste kuludega ja ilma sugulasekarjata pulmad ära pidada. Mõni küll on tunnistanud, et nad peavad siiski peo hiljem. Juba sellepärast, et firmad, keda nad peo korraldamiseks on kasutanud, ei taha mitte nii kergelt tagasi anda sissemakstud summasid. Eks küsimuse all ole ka ühe või teise osapoole soov asi suuremalt ära märkida. Näiteks küsisin kord Kirke käest, kas talle meeldiks suur pulmapidu. Ta vastas, et tema küll seda ei tahaks, aga tema praegune poiss-sõber ilmselt ilma selleta pulmi ette ei kujutaks.

Pühapäev oli väga kena päikseline. Mu tulbid on päris pikaks sirgunud juba. Kirke plaanis meil siin natuke puutööd teha, aga... ehituspoed ei ole enam hädavajalikud. Nii et nad on kinni. Saab küll internetis tellida ja kohapeale minna, et siis kraam kaasa võtta. Eks vaatame, mis ta otsustab teha. Õnneks saab ta nüüd lõpuks ka panna kolmapäeval sisse avalduse abirahaks. Kanada valitsus on avanud eraldi toetusfondi nendele, kes on kaotanud ajutiselt või alaliselt töö viiruse pärast. Hetkel on ikka väga segane, kui kaua kõik kestab...