Üldse tunduvad puhkused ja vabad päevad muutuvat millekski, mille peale ei oskagi kohe mõelda. Või peaks ikka mõne nädala vabaks võtma ja näiteks oma aeda telgi üles panema. Hommikul küpsetame lõkkel pannkooke ja õhtul grillime liha, ning kujutame ette, et olemegi kusagil vabas looduses seiklemas.

Toronto elab hetkel aga vaikselt oma elu. Ja tõesti vaikselt. Aga samas ka üsna sõbralikult. Välja arvatud mõned imelikud juhused. Rumalad inimesed, kes saavad kurjaks aasia juurtega inimeste peale. Kas tõesti kuulavad nemadki silmad suured peas lõunanaabri juhi ütlusi hiina haiguse kohta. Tõesti rumalusel pole mõnikord piire. Vahel liigagi tihti. Teisalt on kenasid inimesi, kes muretsevad nende pärast, kes on kaotanud töö, ja kes tõeliselt peavad mõtlema, kust süüa hankida. Näiteks sättis üks advokaat üles laua toidukraamiga: table of kindness - võta, mis vaja ning jaga, kui sul on üle. Jah, Kanada on üles sättinud toetussüsteemi, millest Kirkegi osa saab, aga küllalt on neid, kellel on igasugune sissetulek kadunud, eriti noorte hulgas, ja kes ei kvalifitseeru toetustele...
Ma pean ütlema, et hoolimata äkitselt kasvanud tööpuudusest on valitsus väga kiiresti tegutsenud, ning toetused on jõudnud inimesteni imekiiresti. Ma ju töötan pangas, ja näen seda ;-) Aga Kirkegi oma tuli kohale väga kärmesti, kuigi pikk pühade nädalavahetus vahele jäi. Nad on öelnud, et kõik, kes esitavad palve, saavad ka rahad kätte. Nad on loobunud liigsest uurimisest-puurimisest, sest inimestel on elamiseks raha vaja. Küll siis pärast võib uurimistega tegeleda. Samas on muidugi organisatsioone, ärisid, kelle jaoks on toetusrahad kõrvale pandud. Kuid tundub, et nendega läheb pisut kauem. Ja õieti ka, inimesed on siiski kõige tähtsamad hetkel. Isegi, kui organisatsiooni või äri taga ka inimesed.
Jah, oleme õnnega koos, et hetkel ikka koos elame ja saame üksteisele toetuseks olla. Oleme õnnega koos, et minul ja Toomasel on tööd, et töötame kusagil, mida nii kergelt kriisi ajal kinni ei saa panna. Mina olen muidugi töötanud natuke nagu segane, sest nii mitu asja on käigus olnud. Aga täna saime teada, et võime pisut tempot maha tõmmata ja rohkem hinge tõmmata, sest tähtaegu on pisut nihutatud. Mis mõjub kindlasti palju paremini meie tervisele ja üldisele meeleolule.
Natuke on hakatud ka rääkima võimalikust toidupuudusest. Kuid arvestades, et oleme üle elanud nõukaaja tühjad letid, siis vähemalt meie Toomasega sellest väga ei ehmu. Üldse oleme kuidagi osanud olla mitte väga suured toiduga laristajad. Ma mäletan, kuidas üks kohalik kanadalane imestas, et kuidas me saame ühest grillkanast kolm päeva neljakesi söönuks :-) Aga seda ju väga lihtsalt, sest me lihtsalt oleme kuidagi tagasihoidliku söögiga. Kolmandal päeval saab kontidest ja jäänustest veel suppigi keeta. Ma tean, et Toomas võtab siin kindlasti sõna, kuidas ta kogu aeg näljas on, aga tegelikult pole tal häda midagi 😄 Olen nüüd hoopis rohkem mures, kui kiirelt mu uut sorti sai kõigile kõhtu kaob. Vist sellepärast et ta nii uus asi on. Ja maitseb tõesti väga hästi! Nagu aru on saada, siis pole ma loobunud küpsetamisest-katsetamisest. Võiks ju leivamasina välja võtta, aga pean ütlema, et see ahjusai maitseb hulga paremini.
Aga küpsetistest rääkides võiks nimetada, et kohalik lõbustuspark Canada's Wonderland jagas hiljuti oma koogi retsepti. Kui ei saa ise kohale minna, siis vähemalt seda süües võib neid meeles pidada. Igaüks, kes on unistanud kunagi Torontos mõnel karussellil sõita, siis see on next best thing, vähemalt ette kujutada kooki süües, et oled Torontos. Või äkki on mõni isegi seda kunagi külastanudki. Foto on nende lehelt.

Ja viimaks üks veebileht, kuhu selle looja on kogunud igasuguseid silte, mis on üles pandud poodide ja muude kinni pandud kohtade ustele-akendele. Enamasti on need lihtsalt käsitsi kirjutatud sõnumid. Kõrval üks näide Toronto sildist. Aga tal on valik mitmetest erinevatest linnadest. Seal võiks ju Eesti mõni linn olla, kui märkate mõnda sildikest. Ta võtab kõik pakutu vastu. Nii et kui satute oma linnas ringi käima, muidugi kenasti üksteisest eemal, siis võib mõne pildi klõpsata ja temaga jagada.
Ei saa jah kommenteerimata jätta. Töö juures kolleegid alati imestavad kui väike mu toidukarp on. Algul arvasid, et naine kitsi või meelega hoiab näljas. Kui ütlesin, et ise kaasa panen, tundsid kaasa ja tegid suured silmad. Kollektiivse arvamuse alusel on naine täiesti kasvatamata ja käest lastud. Nojah, eks ta ole, enamus meil töötajatest immigrandid, kes kiivalt traditsioonilistest pereväärtustest kinni hoiavad. Vaadete poolest võiks pidada EKRE tuumikvalijaskonnaks, paraku nahatoon ja mõned muud füüsilised karakteristikud ei anna mõõtu välja :P
VastaKustuta