Meid on maailmas liiga palju

Väide, mida on korrutatud jälle ja jälle. Kuidas väike sinine maakene ägiseb meie koorma all. Ja nõnda leidub neid, kes rõõmustavad viiruse saabumise üle. Et saamegi osadest inimestest lahti. Kui ma proovin siis nimetada, et need osad inimesed võivad olla sulle väga kallid ja lähedased, siis kehitatakse selle peale lihtsalt õlgu. Ma ei teagi miks, kas sellepärast et nad ei hooli nendest või ollakse lihtsalt nagu tavaline keskmine inimene, kel on kaljukindel teadmine iseenda ja lähedaste puutumatusest. Nii kaua muidugi, kui nad ka tõesti puutumatuks jäävad. Kirke arvas, et kui mõni on nii mures suurest rahvahulgast ning kiidab viiruse saabumisele takka, siis äkki võiks küsida, kas nad on siis valmis oma elust loobuma... Ma siiski ei hakka sellisesse äärmusesse minema  😉

Proovin siiski jäärapäiselt seletada, miks praegused piirangud tähtsad on. Et viirusele alla jäänute arv hoitakse madalam, aga mis kõige tähtsam, meedikutele antakse nii palju hingamise ruumi kui võimalik. Et kas tõesti tahetakse, et haiglas pole enam arste, kes saaksid abi anda nii viirusest tulenevate probleemide juures, aga ka kõige muu puhul. Elu läheb ju edasi. Südamehaiged vajavad ravi, vähiga võitlejad, õnnetusse sattujad. Lugesin kunagi kokkuvõtet kodust läbi aegade. Ning seal nimetati, et kõige rohkem ootamatuid surmasid on tulnud koduste õnnetuste läbi (ma ei mäleta, kas see käis ka tänapäeva kohta). Arvestades, et me praegu kodudes istume, siis võib see üsna tõeseks saada kaasajal. 

Arstide ja õdede puhul tuleb arvestada veel sellega, et nad võivad läbi põleda, et neil pole enam jõudu tööle minna, ja kõige hullemana, kui nad ise haigestuvad ning teisi aidates elu kaotavad. Ma ei kujuta ka ette, kuidas nad suudavad vastu pidada, kui peavad nii paljude surmade tunnistajaks olema (ega vist kõik ei peagi, sest olen vähemalt kahest õest lugenud, kes lõpetasid enesetapuga). Kui raske ja meeleheitele viiv võib neil olla seistes valiku ees, keda päästa ja keda mitte. Need viiruse kiitjad nimetavad siis, et oh, loomulikult päästad sa noorema. Aga siis kujutan ette olukorda, kus sul on kena väike armas vanaproua, kes vaikselt kannatades ainult meedikuid kiidab ja häid sõnu jagab, ning tema kõrval on sul üks tugev mees, kes ei jõua virisemist lõpetada ning kõiges ainult halba näed... Keda sa siis valid... Elu pole nii must valge. Ja kui ma siis ikka vastuväiteid saan, siis küsin, kuidas nad lahendavad olukorra, kus kahe valiku asemel on valikuks üks kümnest või kahekümnest või... Siis jääb mu "vastane" korraks vait. Kuid tuleb lagedale uue argumendiga, et arstid ja õed peavad olema sellisteks asjadeks valmis. Jah... üks asi on "peavad", teine asi on ise seda kogeda. Mitte kõik pole tugevaks loodud ja valmis äärmusteks. Isegi kui nad seda arvavad. Tänu võitmatute mängudele puutusin ka selle probleemiga kokku... Aga ma räägin nagu seinaga, milles pole isegi väikest prao raasugi.

Ning kõige lõpuks langetan alistunult käed, sest kui mulle öeldakse, et vaktsineerimine on ikka kurjast ning viimane asi, mille peale mõelda, siis mida ma enam oskan öelda. See meem, et näete nüüd, milliseks muutub maailm, kui inimesed ei vaktsineeriks ennast, on justkui hane selga vesi. Vähemalt osadele "teadjatele"...

Olge terved... Foto on võetud täna pangas läbi pleksiklaasi. Hästi kaitstud külastaja... Ning et kõigile selge, et maski taga on kanada-eestlane ;-)