Eelmisel aastal lugesin erakordselt palju raamatuid, kuigi paljud nendest olid üsna õhukest sorti. Esimest korda üle pika aja olen ka palju eestikeelseid teoseid kätte saanud. Enamus tänu sellele, et olen Tallinna Raamatukogu lugeja ning sain ligi e-raamatutele. Kuigi valik pole seal just väga suur, siis rõõmustasin ikkagi selle võimaluse üle. Võtsin ette "Minu..." raamatud, nüüd juba puhtast huvist, kuidas teised on oma kogemusi jaganud :) "Minu maailmameri" sai isegi ostetud, sest pidasin seda nii erinevaks. Alexander McCall Smith'i naisdetektiivide lood lugesin üsna järjest läbi. Olen temalt mõned raamatud varem lugenud, ja väga nautinud. Vaatan, kas jõuan ülejäänute juurde ka. Kirjutasin tema teostest mitmeid mõtteid välja, mis on omamoodi lihtsad, aga nii täkkeminevad meie elu kohta.
Aasta alguses hakkasin kenasti lugemispäevikut pidama, kuid see jäi millegipärast unarusse, vist lugesin liiga palju :D Isegi blogipostitusi sai napilt. Oh, ja paljud raamatud nimekirjas on need, mida ma olen hoopis kuulanud, kui kepikõndi teen. Väga mõnus!
Kasutasin seekord Picasa fotoprogrammi kollazhi koostamiseks. Palju lihtsam võrreldes sellega, mis varem tegin. Samas kontrollin Corel Paint Shop Pro puhul rohkem, kuidas asi välja näeb, ja kui raamatuid mingi imelik number, siis saan neid paremini paigutada.
Raamatu järgi on ka film vändatud, mis minu meelest väga heaks täienduseks loole, üsna hästi on jälgitud autori poolt kirjutatut. Lugu noorest mehest, kes vanemate surma järel avastab, et tal pole pennigi. Tal jäävad tegemata veterinaari viimased eksamid, kui ta kodust ära joostes kogemata satub tsirkuserongi peale. Seal saab temast loomaarst ning paratamatult tekib armastuslugu elevandiga ;) Tegelikult muidugi noore naisega, kes elevantidega esineb. Tore ülevaade suure majanduskriisiaegsest elust, õieti küll tsirkuselust USAs. Iga kord kui avastan mingi uue külje ajaloost, mis ühte või teistpidi inimeste elusid on mõjutanud, olen kui väike laps rõõmus selle üle :)
Ami McKay kohta võiks öelda, et ta on Kanada kirjanik, sest elab siin idarannikul, kuigi sündinud on ta USAs. Tema esimene raamat meeldis mulle väga ning seegi kord ei saa ma midagi halba öelda. Autoril oli plaanis kirjutada raamat oma esivanemast, kes New Yorgis oli üks esimestest naisarstidest. Kuid raamatut kirjutades otsustas ta kogu loo hoopis ühe12-aastase tüdruku - Moth - saatuse läbi ära rääkida, kõik toimub 19.sajandi 70ndatel. Isa on New Yorgi kõige vaesemas linnaosas elava pere maha jätnud ja ema proovib ennustajana leiba teenida, kuni lõpuks "müüb" ta oma tütre ühele daamile teenijaks. Tüdruk põgeneb kiusamiste ja peksu eest, ning satub majja, kus perenaine treenib noori neiusid lõbutüdrukuteks. Siit ka raamatu pealkiri... neitsi ravi ehk usk, et vahekord neitsiga lahendab süüfilise probleemi... Huvitav on see, et tänapäevalgi pole asi parem, mõnel pool usutakse näiteks sama ravi sisse AIDSi puhul... Noore neiu heaks kaitseingliks saab arst, kes tüdrukuid läbi vaatamas käib. Mis valikud sul on, kui kõht on tühi ja magamiseks heal juhul ukseesine.
"Ghost in the Wires"
"The Art of Intrusion"
"The Art of Intrusion"
"The Art of Deception"
Kevin Mitnick oli Ameerikas kõige tuntum häkker, üks tagaotsitavamaid tegelasi. Samas kui paljud häkkerid kasutavad saadud infot kuritegelikult ära, siis Kevin tegi kõike puhtast huvist, iga uus asi oli tema jaoks nagu põneva mõistatuse lahendamine. Muidugi ei meeldinud see korravalvuritele, sest kust nemad võisid teada, mis tema tegutsemiste taga oli. Praegu on ta oma salajastele tegemistele selja keeranud ning omab firmat, mis aitab leida parimaid viise, kuidas saladused ikka salajas püsiksid. Lisaks võib teda loengutel kuulata ning kõik, kellel see võimalus puudub, võivad tema raamatuid lugeda. Esimene on tema elulugu, teised kaks rohkem sellest, mil viisil kurjategijad arvutite maailmas töötavad. Loe siit minu mõtteid.
Ütlen kohe, et ega mulle väga ei meeldi raamatud, mis lähevad tagasi II maailmasõja aega, mil paljude kannatused olid kujutlematud. Kuigi põhitegevus toimub kaasajal, siis tagasivaated ulatuvad sõjaaastatesse. Lugu ameeriklasest, ajakirjanikust, kes on abielus prantslasega. Nad elavad Pariisis oma teismelisest tütrega. Ning on kohe kolimas korterisse, mis kuulus mehe vanaemale. Kuid korter peidab kurba saladust, mis tuleb ilmsiks, kui ta kirjutab artiklit sündmusest, mida vähemalt raamatu alusel, proovitakse Prantsusmaal unustada. 1942.aastal toimus suurarreteerimislaine, kui kinni võeti kõik juudid oma väikeste lastega. Kuigi sakslased olid nõudnud ainult vanemaid kui 16, siis usinad prantslased läksid ning tõid kokku nii emad-isad kui väikesed lapsed. Väike Sarah tahab oma pisikest venda päästa ning lukustab ta riidekappi. Keerab isegi ukse lukku, ning pistab võtme taskusse. Uskudes, et nad tulevad kohe-kohe tagasi, sest need ei olnud ju sakslased, kes tulid neile järele. Prantslased ei luba ju, et nendega midagi juhtuks...
Kuid lugu ei ole ainult Sarah'st ja ta kurvast saatusest, see on ka lugu enda leidmisest ja oma saatuse üle otsustamisest.
Trudi Canavan "The Ambassador's Mission", "The Rogue"
Judy Dench "And Furthermore"
John Grisham "The Litigators"
Henning Mankell "One Step Behind", "Firewall", "The Pyramid", "The Troubled Man"
Tracy Chevalier "The Virgin Blue"
Tatiana de Rosnay "A Secret Kept"
Tunnistan, et mul polnud aimugi, kui kaua prantslased surmanuhtluseks seda tapamasinat kasutasid... Huvitav ka, kuidas mees, kelle järgi see nime sai, proovis igat pidi sellest kuulsusest kõrvale hoida. Ajaloolise faktina... giljotiinisarnast asja kasutati juba varem loomade tapmiseks.
Bill Bryson Thunderbolt kid
Väga tore tagasivaade 50ndate aastate USAsse. Kirjaniku meenutused lapsepõlvest, kui ameeriklased valmistustid venelaste rünnakuks, mis minu üllatuseks tähendas koolides aatomipommi plahvatuse jaoks valmistumist. Nimelt õppisid lapsed, kuidas end kenasti koolilaua alla peita. Mis autorile omal ajal palju nalja valmsitas, sest ta oli puudunud tunnist, kus vastavaid juhendeid jagati. Eks tal oli päris lõbus vaadata, kui kõik klassikaaslased sireeni peale laua alla kadusid, kui tema rõõmsalt edasi istus.
Meelde on jäänud ka USA posti innovatiivne mõte kirju ja pakke raketiga kohale saata. Varsti sai muidugi selgeks, et kahjuks ei suudeta siiski väga täpselt neid rakette juhtida ning polnud võimalik ka kindlaks teha, et mõni inimene rakettposti maandumisel ette ei jää.Sõjajärgne aeg tähendas ka hulgaliselt uusi leiutisi, mis pidi kodutöö lihtsaks muutma.
Jamie Ford Hotel on the Corner of Bitter and Sweet
Tunnistan, et mu teadmised USA ajaloost on kohati ikka üsna udused. Eriti mis puudutab maailmasõja aega. Tean, et USA tõmmati sõtta Jaapani rünnakuga Pearl Harbourile, aga et see tähendas tuhandete ameerika-jaapanlaste kodudest sunniviisiliselt minemaviimist (umbes 120 tuhat hinge) ning laagritesse paigutamist, on mulle küll suureks uudiseks. Nii nagu hiljuti loetud prantsuse ajaloo peatükk, kui juudid kodust minema viidi, ikka prantslaste enda poolt. Muidugi ei tähendanud USAs see jaapanlaste hukku, kuid kujutan ette, kuidas nii mõnigi vanem inimene hinge heitis, kui ta kehvades tingimustes pidi äkki oma elu jätkama. Pooled viidutest olid lapsed ja kaks kolmandikku USAs sündinud. Oli juhuseid, kus pere lahutati ning need, kes seadusevastaselt olid valgega abielus, pidid oma lapsed võtma ning kaasade juurest lahkuma! Kogu sõja jooksul kinni nabitud võimalikust Jaapani spioonist mõisteti süüdi vaid 10 ja need olid hoopis valged!
Laagrisse tohtis enamasti kaasa võtta vaid seda, mis nad käe otsas jõudsid ära kanda. Mõnel puhul oli vaid 48 tundi aega, et oma asjad kokku pakkida (kindlasti rohkem kui Eestis küüditatuil). Osavad kaupmehed kasutasid olukorda ning ostsid väga odavalt asju kokku. Mõnel pool ei oodatud isegi jaapanlaste lahkumist, vaid viidi kodudest jultunult esemeid minema.
Peale sõda vabastati jaapanlased, osa jätkasid elu USAs, osa ei andestanud sellist kohtlemist ning lahkusid.
1988. aastal vabandas Ronald Reagani valitsus. Enam kui 1,6 miljardit dollarit jagati kannatanute ja nende järeltulijate vahel.
Aga ega Kanadagi pole puhas sellisest vägivallast oma kodanike vastu. Ka nemad viisid Briti Kolumbias elavad jaapanlased sõjaväelaste poolt valvatud laagritesse. Ja kuigi neile lubati, et lahti lastes saavad nad oma varad tagasi, müüdi kõik väga odavalt oksjonitel. Peale sõda, 50ndatel, kompenseeriti küll varakaotust, kuid see oli ka kõik. Peale USA vabandust, tehti sama Kanadas ning kannatanutele maksti välja valuraha. Neil, kes Jaapanisse oli saadetud, taastati Kanada kodakondsus.
Ja kõik see ainult sellepärast et hirm jaapanlaste rünnaku ning sisemise konspiratsiooni pärast nii silmipimestav oli. Kui viia 9/11 möödunud aega, siis kujutan ette, kuidas kõik moslemid oleks samamoodi igaks juhuks kinni pandud...
See oli kõik eellooks väga armsale raamatule, mis käsitleb just USAs toimunut. Kuidas hiina juurtega teismeline poiss leiab “vaglete koolis” endale jaapanlasest sõbranna. Kuidas USAs ealvad hiinlased ise jaapanlste peale väga viltu vaatavad, ning kannavad igaks juhuks rinnas märki, mis kuulutab, et nad on hiinlased.. Jaapani neiu ei oska sõnagi jaapani keelt. Mis tuleb välja siis, kui poiss õpib ära lause, millest aga neiu sõnagi ei mõista! Tüdruk koos paljude rahvuskaaslastega viiakse viimaks ära laagrisse, kus noormees teda isegi külastamas käib. Mahajäetud jaapanlaste linnaosa põhimõtteliselt rüüstatakse ning võetaks üle teiste poolt. Poiss ja tüdruk kirjutavad teineteisele, kuni seegi katkeb, ning nende elud lähevad oma rada. Alles vanemas eas, kui mehe naine surnud ning jaapani linnaosas asunud vanast hotellist leitakse jaapanalste poolt tallele pandud vara, mida nad laagritesse kaasa ei võtnud, lähevad rattad käima. Mehe poeg ja poja sõbranna leiavad New Yorgist üles jaapanlanna, kes peale sõda kunagi enam oma kodukohta tagasi ei läinud. Nii ühinevad nende teed vanas eas.
The memory of blood : a Peculiar Crimes Unit mystery
While you were asleep
The Netling Dolls Gail Bowa
Jussi Adler Olsen The Keeper of Lost Causes
All Cry Chaos Leonard Rosen
The Night Circus Erin Morgenstern
The Forgotten Garden Kate Morton
Edge of Evil J.A.Jance
Shangai Girls Lisa See
Dreams of Joy Lisa SeeLapidus, Jens Easy Money
Eco, Umberto The Prague cemetery
Morgenstern, Erin The Night Circus
Dickinson, Arlene Pesuasion
Üks kanadalaste saate Dragon's Den finantseerijatest. Saade, kus hakkajad tulevased ärimehed tulevad oma tegemiste toetuseks raha või partnerlust otsima. Arelene ise on üksikema, kes töötas end põhimõtteliselt ise üles. Temas on selletõttu palju sõbralikkust ja kaasatundmist. Raamatust jäi meelde, kui oluliseks ta peab oma töötajate rahulolu. Piisab ka pisikestest tegudest, et nad rahul oleks. Aga kui keegi proovib neid ära kasutada, siis pole armu! Näiteks saavad nad sünnipäeval alati vaba päeva jne. Rahulolev töötaja on kõige suurem vara ühele firmale. Kahjuks ei saa sellest aga liiga paljud juhid aru! Ei tea, kas neiel sellist asja koolides ei õpetata?
Ingrid Bergman
Louis Hèmon Maria Chapdelaine
Shirley MacLaine I’m Over All That
The Memory of Blood
Beautiful People Judy Holden
Book Of Tomorrow Cecilia Ahem
S.J.Watson Before I Go to Sleep
Donald Hauka She Demons
Julie Garwood Shadow Dance
Geling Yan The Uninvited
Erik Purje Kuldse ajastu kaksikud
Kanada-eestlase meenutusi noorusajast Eestis. Mulle meeldis väga tema positiivsus isegi kõige raskemate katsumuste juures. Ma arvan, et see aitab nii mõnegi kõige keerulisematest olukordadest välja.
Ülejäänuid võib vaadata pildi pealt :)
Oled Sa alles lugeja! Ma jõuan hädavaevu kuus 1-2 raamatut lugeda ja siis on endal tunne, et küll ma loen palju. :)
VastaKustutaMa lugesin ka vahepeal kõik ilmuvad "Minu ..." sarja lood läbi. Ja sain vist üledoosi. :) Enam ei taha neid lugeda. Aga küllap varsti on jälle doos üle läinud. :)
Kas Eco Praha kalmistu meeldis? Viimase aja üks meeldejäävamaid lugemiselamusi oli R. Harrise Fatherland, väga soovitan
VastaKustutaÕnnelikku uut aastat, Killuke! Ma magasin Sinu vana-aasta õhtu ja uusaasta esimesed postitused maha, sellepärast soovingi nüüd alles head uut! Kindlasti ei saa ma märkimata jätta, et teil on imearmas pere. Olete kõik kohe nii ühte nägu ja kenad, et pole kahtlustki, et teie peres valitseb mõnus õhkkond.
VastaKustutaLugemises oled sa aga tõesti kibe käsi (või siis silm?). Nii tore, et oma lemmikutest väiksed kokkuvõtted tegid. Nüüd on mul nimekirjas nii mõnigi uus raamat, mida "jahtida".
Uusi lugusid ootama jäädes,
Eva
Ma pean ütlema, et ma ei loe selle mõttega, kui palju mul neid aasta sisse mahub. Arvan, et ei tähenda, kui palju keegi loeb, peaasi on seda nautida.
VastaKustutaMinu lugemised toimuvad suuresti just metrooga sõites ning õhtuti enne magamaminekut. Kuigi võin ka pannkooke küpsetades või vardad käes nina raamatus hoida :) Tõeline raamatukoi. Pean ka ütlema, et tänu telekaabli tühistamisele, täidan aega kindlasti veelgi rohkem raamatutega.
Eco Praha kalmistu meeldis, kuigi pean ütlema, et see ei olnud minu jaoks tema teostest parim. Harris't vaatan kindlasti. Aitäh soovituse eest!
Aitäh, Eva. See ühte nägu olemine on ennegi jutuks tulnud ja kas pole nii et mida kauem koos olla, seda rohkem ühte nägu minnakse, isegi koduloomadega :)
Oi mulle on alati meeldinud need sinu raamatu collage-id :)
VastaKustutaTegin kohe endale ka eelmise aasta loetud raamatutest ühe ja plaan panna see varsti blogisse.
Ja see on täiesti uskumatu kui palju raamatuid sa lugenud oled! Kahe suurema lapse kõrvalt on aga ka seda oma aega vist natuke rohkem mida saab siis raamatutele pühendada - nii ma vähemalt loodan :)
On tõsi, et mida suuremaks lapsed saavad seda rohkem jääb aega endale. Nii et ainult pisut-pisut kannatust. See aega jõuab kätte kiiremini, kui ma kunagi arvata oskasin :)
VastaKustuta