Uus aasta saabus nõnda...

Traditsiooniliselt kuulasime ikka Eesti presidendi kõne ära, laulsime kenasti hümni (no nii kenasti kui oskasime, õnneks polnud kedagi peale meie seda kuulamas ;) ja võtsime oma rahvuskaaslastega Eestis uue aasta vastu. Küll on ikka kena, et saab nõnda justkui päriselt Eestis olla, sest teleekraanilt näeme ju sama, mis rahvas kodumaalgi. Tahaks ka mõne targa kommentaari jätta kõne kohta, kuid ma ei tea, miks kõik see jutt mul kui peast pühitud on :) Jäin vist liialt imetlema seda mõtet, kuidas me justkui üks mees eestlastega parasjagu samal ajal täpselt ühte asja teeme ;D 

Tegelikult vist ikka noogutasin kaasa, kui president nimetas, kuidas mitte ainult Eestist ei rännata välja. Tegelikult toimub see rändamine igal poole, mõnes riigis rohkem mõnes vähem. Ju meil see ikka sisse kodeeritud on, et peame aga kimpsud-kompsud kokku korjama ja uutele jahimaadele ruttama, ikka lootuseso ma elu paremaks muutma. Kas see ka alati õnnestub just nii nagu ette oli oodata, on omaette küsimus. Ning ma arvan, et suurt enamust (ja ma ei mõtle ainult eestlasi) jääb vaevama see lõhkikäristuse tunne, kui pendeldad uue ja vana kodumaa vahel. Ning see tunne ei ole mitte alati see kõige mõnusam... Sellepärast ühtingi arvamisega, et parem ikka oma elu kodus mugavaks ja meelepäraseks muuta!

Seekord oli meil pisut rohkem rahvast kohal, sest pere konsiiliumi ühisel otsuselt sai nääriõhtuks meie kodu uksed kõigile sõpradele avatud. Minu lastele tegelikult meeldib koju jääda ja mitte kuhugi minna, aga samas tahavad nad oma eestlastest sõpradega koos olla. Muidugi on meie kõigi lapsed juba vaikselt täiskasvanu mõõtu hakanud võtma :)
Ja klaasides on siiski meil veel mahl ;) Paistab, et ükski pole veel erilist kiindumust kangema kraani järele üles näidanud.

Kuna mul oli ikka veel aasta viimasel päeval töökohustus, siis olid sõbrad nõus toitu kaasa võtma, et mitte päris nälga jääda. Mina tegin ise rosolje ja süldi (eelmisel päeval) ning soolalõhe saiu, Kirke küpsetas shokolaadiküpsiseid. Saime veel shokolaadikooki ja kirjut koera (tegija isa on kanada-eestlane, ning kui seda esimest korda sai, oli rõõmsalt üllatunud, kui hea see on! Millest küll siinsed ilma on jäänud :). Lisaks veel eriti maitsvaid pasteedisaiu ja makaronisalatit (mis lastele pisut kergemini kõhtu läheb kui imelik rosolje või sült), mõnusalt rummiseid rummipalle ja lahedat suupistet, mille koostis siiani enamuses minu jaoks saladuseks, kuid maitseb jumalik. 

Küpsetasin ka ühe koogi, mille sain päev varem ema käest (kes jõudis auväärse 80nenda verstapostini). Lihtne keeksine põhi, millele munavalge-suhkrukate ning kõige otsa toorjuustu/vahukoore kate. Sai tõesti väga mõnus suutäis. Enda jaoks siia ka retsept, enne kui mu paberitükike juhistega kaduma peaks minema.

Põhi:
125g toasooja võid
1 dl suhkrut (vahusta mõlemad)
2 munakollast
1 1/2 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
Ise lisasin umbes 1/2 dl jahvatatud mandleid ja suurendasin pisut piima kogust.
Sega ained kõik kokku nagu tavaliselt ja laota ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile laiali

Besee:
2 munavalget
1 1/2 dl suhkrut
Vahusta tugevaks vahuks (mina lisasin umbes supilusikatäie lahustuvat kohvi)
Laota taignale.

Küpseta 175 kraadises ahjus umbes 20 minutit. (Ise alandasin peale seda temperatuuri 90 kraadi peale ning jätsin veel ahju umbes pooleks tunniks, siis keerasin kuumuse maha ning hoidsin veel ahjus, nii sai besee krõbedam).

Täidis:
1 pakk vahukoort
1 pakk toorjuustu
vanilli
1 1/2 dl Marianne komme (mida mul polnud, kuid ma panin hakitud shokolaadi sisse, mõtlesin et võiks panna ka marmelaadikomme)
1 spl suhkrut
1 dl marju jne (minul oli mangi, mandariinid ja pohlad, viimast saan poolakate poest külmutatuna).

Lõika küpsenud alus pooleks ning pane poolte vahele täidis. Kuna ma arvasin, et põhi võiks liiga õhuke minu suure ahjuplaadi jaoks tulla, siis tegin topeltkoguse ning panin hoopis täidist peale :)  Teinekord võiks ikka retsepti järgi proovida teha. Aga külalistele maitses. Üks helistas veel täna, et kiita, sest eelmisel õhtul jäi tal kehva enesetunde pärast kook maitsmata.