Halloween...

Minu malbe ja rahulik Mari käis täna nii koolis ja ehmatas oma sõbrad ära, kes hakkasid muretsema, kas see ongi tüdruku uus imago :)  Eriti, kui ta veel pidevalt surmtõsise näoga ringi käis. Mul on aga vahel tunne, et selline ta just ollagi tahaks, aga see nõuab liiga palju vaeva tema poolt. Siiani pole Mari erilist huvi meikimise vastu üles näidanud ning iga päev end üles lüüa oleks tema jaoks ilmselgelt liig mis liig :) Aga eks üks kord aastas ju võib. Tal oli ka hea meel, et viimaks võis ta proovida teisi kõrvarõngaid kanda. Teades, et Halloweeniks jõudis kätte aeg, mil esialgsed võis välja võtta, oli ta juba selleks sobilikud ilustused muretsenud.

Tavapäraselt on tüdrukud õhtul oma eestlannast sõbranna juures. Jäin seekord maha, sest vaevlesin terve nädalavahetuse külmetuse käes. Nüüd, mil mul enam ühtegi haiguspäeva järel pole, tohin ainult nädalavahetustel haige olla :D Seekord sai asi päris hästi planeeritud, igaks juhuks arvasin, et parem, kui ma täna õhtul väljas ringi kolades haigemaks ei jääks, muidu joolsevad kõik mu arvestused tühja ;) Tegelikult on natuke kurb omaette olla. See laste sagimine Halloweeni ajal on mulle iga aastaga üha rohkem meeldima hakanud. Sellepärast käisin ikka alati tänaval ka kaasas, kui meie väike eestlastest lastegrupp majast majja trick or treat nurumas käis. Tore on laste hasarti ja vaimustust jälgida, vahva on uurida, kuidas majad kaunistatud on.