Kepikõnd

Üle-eelmise postituse jätkuks ja kommentaari vastuseks veel kepikõnnist siinpool ookeani. Kepikõnd on Kanadas alles lapsekingades (siin on päris hea ülevaade tehnikast jne). Eelmisel aastal nägin esimest korda, et keppe püüti ühel suuremal kodukaupade messil müüa. Ma ei märganud just erilist huvi külastajate poolt, kuigi uudishimulikke ikka jätkus. Spordipoodides on neid olnud pisut pikemat aega, sest vähemalt Torontos on olemas mõned kepikõnniklubid.

Ise ostsin kepid üle interneti mõned aastad tagasi, tahtsin Mariga kepikõndi teha, sest ta kippus pisut kühmus käima. Arvasin, et kepikõnnist oleks abi (praeguseks on ta selja viimaks sirgu tõmmanud, vist minu virisemise peale :) Eks me natuke proovisime, kuid karate ja kool võtsid aja kõvasti ära. Siis tuli meie koju koer ja ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas koerga saaks kepikõnnile minna. Ühel päeval mõtlesin, kuidas ma küll nii kergesti alla andsin... on ju olemas koht, kust paljudele küsimustele vastuseid saab :) Surfasin pisut internetis ja leidsin ühest blogist pildi ja jutu, kuidas kutsa rihmaga vöö küljes ja asi täiesti võimalik. Ja nii hakkasin koeraga hommikul vara ja õhtul keppidega väljas käima. Oma rajoonis avastasin veel ühe vanema mehe keppidega kõndimas. Kuigi tema astumine tundus eemalt vaadates natuke kummaline. Siis sain aru, et iga tema kahe sammu peale käisid kepid ühe korra. Ta pole vist kunagi suusatanud :) Praeguseks on ta kuhugi ära kadunud, või ei satu me enam samal ajal välja.

Soovitasin keppe ka oma töökaaslasele, kellel on koer. Aga kuigi talle see mõte meeldis, siis loobus ta sellest, sest koeraga oli kõndi pisut raske teha. Oleneb ehk koerast. Minu oma on treenitud nii, et ta käib enamasti minu taga või kõrval. Kui olen keppidega ja tal tekib mõte kiirustada (eriti kui kodu lähedale jõuame), siis hoian keppi ta ees ja Koko tõmbub tagasi. Lähen ka päris kiire sammuga ja kui pikemalt kõnnin, siis väsib ta lõpuks üsna ära. Mu töökaaslane on muuseas nimetanud, et ta on näinud viimasel ajal päris mitmeid oma ümbruses keppidega kõndimas.

Nüüd inimestest, kes mind näevad. Kuulen ikka kommentaare, kuhu mu suusad on jäänud või kas ma pole märganud, et lund pole. Üks arvas, et teen kuiva trenni talveks :D Aga hiljuti nimetas üks minuvanune naine, et teen "Nordic Walking", nii nagu seda siin vahel kutsutakse. Kahjuks sai aga kepikõnd ühes "Dragon Den" saates kehva arvamuse ("Dragon Den" saates on mõned rikkurid, kes kuulavad ära tavainimeste äriideed ning otsustavad, kas tahavad neisse investeerida või mitte). Nimelt proovisid ühed mehed saada toetust keppide promomiseks ja müümiseks. Üks rikkurites arvas peale keppide proovimist, et vanainimesed võiksid ehk seda teha, et kui temasugune "noor" läheks kõndima, siis näeb ta välja nagu "dork" (nohik). Loodetavasti ei vaadanud liiga paljud seda saadet ning ei võtnud tõsiselt sellist rumalat arvamust.

Ise tunnen, et tänu keppidele on mu samm palju kiirem ja kui koju jõuan, olen korraliku trenni teinud (eriti kahetunnise pargikõnni järel). Koeraga muidugi teen lühikesi pealesunnitud pooleminutilisi peatusi, mis lasevad parasjagu hinge tagasi tõmmata (loen koerale: üks, kaks, kolm... lähme, ja koer tuleb kenasti kaasa ning ei proovi edasi nuuskida). Ma ei ole eriti jooksuinimene. Mulle pole jooksmine kunagi meeldinud. Käia aga ma armastan. Kui saan veel käed tööle panna, on see veelgi kasulikum!

Loodan, et kui mina ja minusugused küllalt keppidega ringi käivad, siis ehk hakkavad kanadalasedki rohkem sellega tegelema. Eks ma anna aru, mis toimumas on :) Nagu Eva arvas, teevad eestlased head tööd mujal maailmas kepikõnni rahva hulka viimisega ;)