19.11.11

Karateturniir


Täna toimuvad järjekordsed võistlused karates. Kaheksa aastat tagasi alustasid mõlemad türdukud shito-ryu itosu-kai karatega. Aasta hiljem liitus Tom. Nendest noortest, kes samal ajal kohale tulid ei ole vähemalt meie klubis kedagi alles. Millest on omamoodi kahju, sest leian, et karate on midagi, millega võid tegeleda elu lõpuni. Kumbki minu neidudest pole siiani vähimatki märki üles näidanud, et nad oleks nõus sellest loobuma. Nad juba ootasid põnevusega võistlusi. Kui keegi juhtumisi siin praegu, siis võib läbi astuda Jaapani majast :) Võistlused kestavad õhtutundideni.

Juuresolevad fotod on Mari ja Kirke 2004. aasta kevadturniirilt. Selleks ajaks olid nad üle poole aasta karates käinud, ning kummalgi on oranzh vöö ümber gi. Uuemaid fotosid kevadturniirist võib siia kaema minna.

3 kommentaari:

  1. Anonüümne19/11/11 15:05

    Tervist!

    Olen blogil üpris pikalt silma peal hoidnud ja ikka aeg-ajalt lugenud Sinu sissekandeid aga pole suutnud leida vastust ühele küsimusele, mis tekkinud on (juhul kui sellest on raamatus juttu, siis vabandan ette, pole raamatut veel lugeda jõudnud).

    Mis kodakondsus teil ja teie lastel on? Kas te olete endiselt Eesti kodakondsusega ja teil on topeltkodakondsus või olete nüüdseks juba ainult Kanada kodakondsusega?

    Ning, kas olete märganud enese ja nö. kohalike eestlaste (Eesti eestlaste) seas erinevusi suhtluses oma lastega? Mulle isiklikult on jäänud mulje, et Kanadas elades on teie pere suhtlus palju vabameelsem ja rahulikum kui Eestis. Siinkandis on vanemad ikka vanemad, pigem ranged ning teatud teemad on tabud ning eriti lastele, ebameeldivad, isegi valehäbised, teil aga tundub, selliseid probleeme pole.

    PS! Tean küll, et vale postituse all, aga mõtlesin, et küsin ikka ära, parem küsida kui üldse mitte küsida.

    VastaKustuta
  2. Raamatus on tõeti kodakondusest juttu. Me jõudsime siia punase passiga, mis polnud sugugi Euroopa oma ;) Ja kuigi me saime kätte ome Eesti passid 94ndal, siis oli selge, et Kanada pass annab palju suurema vabaduse maailmas ringi rändamiseks. Mis tänapäeval sugugi alati tõsi pole, sest näiteks Inglismaale minnes, sunnitakse Kanada passi omanikel mingi ametlik paber nina alla, kui Eesti passiga või ID-kaardiga võid segamatult ja probleemideta üle piiri minna :D

    Meil kõigil on praegu topeltkodakondsus. Kanada lubab seda ja kuigi Eesti seaduste järgi tohib sul olla üks kodakondsus, siis need samad seadused ei luba sünnijärgsetelt kodanikelt seda ära võtta (kuigi mu tüdrukud on siin sündinud, siis vanemad määravad kodakondsuse jälle Eesti seaduste põhjal, nii palju kui olen asjast aru saanud). Kanada kodakondsus annab õiguse hääletada. Arvestades, et oleme praegu siin riigis, siis on ikka hea, kui saad pisutki oma arvamust avaldada, kuidas need riigiasjad siin käivad.

    Ma ei oska päriselt seisukohta võtta, kas ainult elu Kanadas on meist vorminud selleised vanemad nagu oleme. Ma ikka arvan, et oleksin vist samasugune olnud ka Eestis perega elades. Kuigi kes teab, kas teiste emade-isade rangus oleks meidki samasuguseks teinud. Tegelikult on mõlemad neiud mulle öelnud, et neile meeldib, kuidas ma oskan olla range ja kuidas nad teavad, et minuga ei tasu teatud asjade puhul vaielda, ja kuidas nad samas saavad minuga ükskõik mis teemal vestelda, ilma et ma sellest hiigelsuurt numbrit teeks või moraali lugema hakkaks. Ma olen isegi vahel üllatunud, milliste probleemide või küsimustega nad minu juurde tulevad. Muidugi oleme neile alati öelnud, et ükskõik mis ka ei juhtuks, ükskõik mis mure neid ei vaevaks, võivad nad alati meie juurde tulla. Meil ei ole ükski teema tabu, ja nad teavad seda väga hästi.

    Nii et ma ei teagi, kas oleme meie vanematena "süüdi", kuidas me oma lastega suhtleme, või on lasped ise sellised "omapärased" ;)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.