Jõuluaegne käsitöö näitusmüük

Mu tüdrukud pinnisid juba tükk aega, millal toimub suur 11 päeva kestev käsitöö näitus-müük: One of a Kind Christmas Show. Lapsed on viimaks nii suured (eriti vanem), et ootavad huviga, millal saab teiste tehtud asju imetlema minna.

Seekord uurisid nad mul rohkem kõrvarõngaid, sest augud kõrvas meelitavad muidugi uusi ja huvitavamaid kaunistusi leidma. Ühtede puhul, mis Mari ostis, tegi halli habeme ja muheda olekuga müüja nalja, et sellistega on ennegi noored tüdrukud oma papasid ehmatanud, sest tekib mulje nagu oleks äkki kohe mitu auku kõrva ilmunud. Ja nii oligi, Tom ei saanud kuidagi aru, kuidas lapsel äkki totter idee pähe on tulnud ja kas tõesti ühest august ei aidanud. Ma ostsin endale ka mitu aastat tagasi sellised (Ear Curls) ning ehmatasin samamoodi Tomi. Aga asjad lähevad ju meelest ära, mida vanemaks saada ;)

Mina käisin lahtiste silmadega ringi ning otsisin ühte suurt savikruusi. Valik on suur, sest hoolimata sellest et mitmesajast käsitöölisest vaid osa savitoodetega väljas oli, siis ega seda õiget pole sugugi kerge leida. Piilusin neid siin ja seal, võtsin kättegi, kuid kui isegi oleks mõne peaaegu et ära ostnud, siis millegipärast polnud käepide küllalt mõnus. Viimaks jäi silma üks hästi lihtne täpikaunistustega maavärvides kruus, mille peale iga mu rakuke karjus: Seda ma just tahan! Mõttes oli see mul töö juurde viia, kuid siis otsustasin hoopis Tomi kingitud Iittala tassi teejoomiseks kaasa võtta, mis lisaks ka mu Soome sõbrannat meenutab (ta kinkis ühe mulle Eestis paar aastat tagasi). Siis võin seda vaadates terve päeva oma "happy place" peale mõelda ;) Kodus aga joon sooja teed uuest kruusist, mis Bingham Pottery firmanime kannab. Siin on kunstniku koduleht.

Koju ostsime veel mandlishokolaadi ja minu lemmikut jääveini moosi! On natuke kallis teine, kuid jõuluajal võib ju endale midagi eriti head lubada ;) See toitude proovimise osa on kindlasti meie kõige lemmikum paik. Ega põrsast saa kotis osta ja nii pakuvad müüjad oma tooteid proovida. Nüüd rohkem kontrollitult. Vanasti oli kõik laua peal vabalt võtta ja siis oli vahel küll tunne nagu oleks notsude vahele sattunud.

Ja kuna tegu on ikkagi jõululaadaga, siis pidin ühe jõulukaunistuse ka ostma. "Häid pühi" ei ole muide minu kirjutatud, vaid ikka kunstniku enda käega kirja pandud :) Leena Kimsto on neid erinevas suuruses inglikesi teinud väga-väga kaua aega. Juba siis kui mu lapsed Eesti lasteaias käisid, müüdi neid lasteaia tegevuse toetuseks. Osa tulust annetas Leena lasteaiale. Black Creek Pioneer Village, ehk Toronto vabaõhumuusem (ütleme nii Eesti mõistes) müüb ka tema ingleid.

Leena on hästi armas, jutustas mu tüdrukutele, kuidas eesti keeles on küll hea omavahel salaja kõneleda, kuid alati ei tarvitse see sugugi salakeeleks olla, kui mõni eestlane kõrvale satub. Kujutan ette, et igal siinsel eestlasel on sarnane lugu jutustada :) Ta soovitas ka neidudel ringi käia ning inspiratsiooni saada ise asjade tegemiseks, sest kuigi näitusel on palju ilusaid asju (ja koledaid), siis tihtipeale on neil arusaamatult kallis hind küljes. Minul hakkavad küll iga kord seal käies näpud sügelema, seekord jäime Mariga ühte mantlit vaatama ja ma ütlesin: aga ma oskaks ju ka sellise valmis õmmelda! Ülikooli ajal õmlesin endale mantli, millele sai isegi sooja voodri talveks sisse panna. Ema tuttav rätsep vaatas selle üle ja arvas, et olen väga tubli olnud ning soovitas ikka ise nööbiaugud käsitsi valmis õmmelda. Lootsin, et tal on mingi salanipp tagataskus, kuidas need ikka kõige ilusamad välja tuleksid :)

Kas ma nüüd just midagi kohe tegema hakkan, on iseküsimus. Palju lihtsam on poodi minna. Ainult vardad on mul küll õhtuti käes, hea rahulik tegevus. Eks siis jõua järgmise näituse ära oodata, mis tegelikult juba kevadel toimub. Oleme küll kevadise tavaliselt vahele jätnud, aga ehk seekord ikka läheme :)