Kolmekuningapäeva mõtteid...

Ongi uus aasta juba nädalajagu oma nägu näidanud. Mis eriti muidugi muutunud pole. Ainult lõunanaabrid siin Ameerika mandril ei suuda kuidagi maha rahuneda. Või õieti need, kes oleks tahtnud näha Trumpi riigi eesotsas. Aga muidugi mitte kõik. Sest paistab, et nii mõnedki parteikaaslased on talle juba selja keeranud. Mis näitab, et inimesed oskavad ka iseenda peaga mõelda...

Mina oskan ka justkui iseenda peaga mõelda, aga ma ei tea, kas tegin ikka õigeid otsuseid eelmisel aastal, või õieti varem. Et juba pensionile ei jäänud... Omal ajal oli ju 55 täiesti normaalne iga, et tööst kõrvale tõmbuda ja näiteks valvelauas töötada :D Nüüd sihime ikka sinna 65 ja enama poole. Ühelt poolt hakkan rohkem aru saam, miks inimesed ei jäta tööd nii kergesti. Teisalt tunnen, et võiks midagi rahulikumat teha. Lihtsalt hetkel on tööd palju... mille üle ei tohiks ju kurta, sest on hulk neid, kes praegusel ajal sissetulekuallika kaotanud. Mõnele ütlen ka, et pole siin midagi. Majast veerand kuulub jälle pangale, nõnda pole aega mingist puhkamisest ja logelemisest mõelda ;-)  Pealegi on hea oma aju ikka aktiivsena hoida, peaasi kui tervis vastu peab.

Natuke kurb on küll sellest, et ma ei saa oma pisikese hoolealusega olla. Muidugi selle viiruse pärast... sest töökorraldus ei anna aega tema juures käia. Samas ei tohiks me ka kõigi soovituste järgi seda niikuinii teha. Praegu peaksime olema ainult "peremullis". Ja mujal maskides ning üksteisest võimalikult eemal. Aga see pisike tüdruk on justkui väike energiapomm, kes annab minule endale jõudu ja positiivsust ja kõike seda, mida "vanal inimesel" vaja on. Sellepärast ei saa ma tegelikult aru vanavanematest, kes ei taha väga oma lastelastega tegeleda. See on ju meie elus üks kõige ilusamaid aegu. Mis saab veel armsam olla, kui sulle siiraste silmadega otsa vaadatakse (või kirjutatakse armas jõulukaart), ning sinuga ääretut hoolimist ja armastust jagatakse :-)

Meie pereringi mõiste on pisut vabamalt võetud. Hoiame Kirke ka selles. Õnneks on meid siiski nii vähe. Võrreldes kohalikega, kelle ilmselt on palju raskem pühade ajal üksteisest eemal olla. Meie veetsime viimase päeva aastast tema uues kodus. Kus ta perenaist mängis. Mari sõber oli ka kohal, nii et täielik perering ju. Koju jõudsime ikka kõvasti peale südaööd. Mari viis oma sõbra autoga ära ja mina jalutasin Toomase ning koertega koju. Jah... meil olid ka koerad kaasas, kes küll pisut närviliselt end üleval pidasid. Mango võttis küll neid vastu nagu vanu tuttavaid. Käis isegi mingi musitamine vahepeal :-) Aga tore oli meil. Kuigi mul tuli vahepeal tukk peale. Sest olin hommikupoole ikka "tööl" olnud (töö jutumärkides, sest loomulikult koduses kontoris, kuigi see töö mõiste võib nüüd varsti tõesti uue tähenduse saada). Panga poolt oli erakordselt meil nii 24, kui 31 vabad, kuid teadsin, et kui ma ei tee tööd ära, siis mõned asjad jäävad liiga suure vahega tegemata ning uuel nädalal oleks koormus palju suurem. Nõnda usin mina siis ;-) Kallis tütar suunas, et emme, mine maga natuke. Ja eks ma siis tukastasin pisut. 

Noored viitsid mingi videomänguga aega ning pärast mängisime veel "katkist pildijoonistamist" telefonidel. Igaüks pidi kirjutama, mida teine peab joonistama ja siis sa joonistasid seda, mis ekraanile ette ilmus. Trikk oli selles, et kui olid oma pildiga valmis, siis hüppas see ette teisele, kes pidi ära arvama, millega tegu. Kuna telefonijoonistamine pole just väga täpne, siis arvamisega võisid ikka väga mööda panna. Arvatud sõna hüppas järgmise mängija telefoniekraanile ja ta joonistas siis selle järgi pildi. Päris naljas oli kogu asi. Naersime ikka nii et pisarad silmis.

Vaatasin just TV3 Duublit, milles Mihkel Raud ütleb, et ah, ta vana inimene, ilutulestikku nähtud küll. Võib vabalt juba 10 magama minna. Ma ei tea, mis meie siis oleme Toomasega, et ikka uue aasta ärkvel vastu võtame ;-) Raua-härraga 60ndate toode, kuigi meie alguses ja tema lõpus. Või on meil lihtsalt juba ei tea mitmes noorus. Küll selle vahega, et öö läbi ei viitsi enam üleval olla. Mõtlesin, et muidugi tavaline ja nähtud see vana-aasta ärasaatmine, aga sel õhtul on omamoodi teine olemus ja hingus. Sellepärast tahan ikka olla "kohal" kui koidab uus päev. Võib ka olla, et hoian ikka kinni vanast ja tuttavast ja traditsioonilisest. Et kõik päevad ei oleks täpselt ühesugused :-)

Aga... Kirke juurde tagasi tulles. Ta pakkus ju ise välja, et võõrustaks meid. Olid kahekesi korteri kenasti korda teinud ja küünlad põlema ja toitugi valmistanud. Daniel tegi oma uue mänguasjaga - Instapotiga - mõnusalt maitsvaid kanatiibu. Peaaegu pani mõtlema, kas mulle selline pott ka kööki mahuks (no mahuks ka vist, aga mul on siiski küllalt muid asju, millega toimetada). Parem ongi põhjust nende juurde jälle kanatiibu sööma minna. Kirke valmistas maitsvaid brownisid ehk siis shokolaadikooke. Ning ühel hetkel küsis, kas me tahame kakaod! Tõi välja tassid ja mingid ümmargused pallid, mis tassidesse pani. Sinna peale veel sooja piima ning kakao oligi valmis. Pallid olid tal shokolaadist, enda tehtud vahukommidest ja tuhksuhkrust tehtud. Päris kaval mõte, kuidas lihtsalt kakaod serveerida! Nii armas oli oma last nõnda asjalikuna näha. Panen end vahel tema asemele ja mõtlen, et eks ta ole... kui oma kodu tekib, siis see ongi nii oma, et kodu, kust lahkusid, jääb küll armsaks ja tuttavaks, kuid kuidagi kaugeks.

Nimetasin, et tööd on palju... hetkel on selline tunne, et ajamasin kuluks väga ära... Saaks kohe olla selle aasta jõulukuus :-) Ning mitte ainult töö pärast, sest ega viirusega pole ilmselt selgi aastal nalja. Ma vaatasin muide Netflixi sarja To the Lake, mis on venelaste tehtud, ja kus Kirill Käro mängib peaosa. Tuli välja ju 2019 aasta sügisel... Nagu kuri ettekuulutus viiruse osas. Kuigi seerias on palju hullem lugu. Nakatunud surevad mõne päeva jooksul. Natuke segaseks jäi see lõpp, aga ilmselt uue hooaja ootuses. Kas seal tundub just nii, et see haigus on inimeste toodetud, et maailma enda kätte saada... Ükskõik mis... aga kuidagi väga kergesti haavatava tunde tekitas see. Sest inimese sees on ikkagi kõige olulisem ennast hoida... kui vaja, siis ka ekstreemses olukorras ilmselt teiste arvelt...

Kogu see möödunud aasta on toonud ka välja nii palju kurjust ja viha mõningates inimestes. Ma pole kunagi sellega nii palju nõnda lähedalt kokku puutunud. Ilmselt on pinge siiski minuski nii suur, et ei suutnud ühel hetkel kellegi solvanguid taluda ja tõstsin häält... et tal pole õigus minuga nii rääkida. Mina, kelle puhul ei osata arvata, et ma peale vaikselt rääkimise muud oskan teha. Muidugi oskan, ainult mu sütikunöör on üsna pikk, enne kui kõik välja lahvatab (mu kodused on seda ikka vahel tunda saanud). Aga ilmselt pole minagi jäänud kõigest puutumata... et olukorras, kus peaksin justkui kaineks ja rahulikuks jääma, lihtsalt enam vastu ei pea. Õnneks on mu tüdrukutes rõõmu ja sära. Ma ei näe neid kunagi kellegi peale kaebamas või kurjustamas. Või kui, siis tehakse seda kenasti. Nii nagu mina olen näinud inimesi, kes peaaegu et mulle pai teevad ja lohutavad, kui midagi väga valesti olen nende jaoks teinud. Nende puhul tunnen, et tahan olla eriti tähelepanelik ning abistav, ning võimalusel annangi endast rohkem nende jaoks. Ja teistsorti inimeste puhul teen just nii palju, kui mult nõutud, ja ei grammigi rohkem. Ma arvan, et kõik, kes on töötanud teeninduses, on minuga väga ühel nõul ;-) Kes ei tööta... pange see endale kõrva taha :-)

Ja ega mul palju muud polegi siin lobiseda... Eks see natuke mahakantud aasta oli. Välja arvatud vast see, et noorem laps sai oma elamise. See on kindlasti midagi suurt ja olulist. Muus osas tuleb nüüd loota, et kõik ikka paika loksub ja me midagi õpime sellest viirusest. Kui kergelt me haavatavad oleme. Siia veel üks pilt minu kuuseokstest, mis "õide" on läinud. Neid ei kavatse ma veel niipea välja visata. Las rõõmustavad mind. Jõuluehted ehk võtan küll maha, aga valgus pimedas talveöös on ju kena :-)

Mul on ka väike video korterimaja rõdult kesköösel. Paugutamist jätkus ikka parasjagu, kuigi lähedal just eriti ilutulestikku polnud. Ilmselt oli see niikuinii tagasihoidlikum. Kuna just oli indialaste divali olnud, siis neil oli vist maja ees lausa ilutulestikku tehtud. Mille peale tule kuri kiri, et ei mingit tulesära. Tundub ehk suurlinnana ka pisut, kus suured teed ümberringi. Samas... kõik need tühjad platsid saavad mõne aastaga uued majad peale. Eemalt video lõpus paistab vilkuv CN torn kätte, ning rõdudele ja akendele tulnud rahvas teeb üsna palju lärmi. Eriti hästi võtab aasta kokku viimane hõige: Happy New Year! Good-bye 2020! Good riddance!