Olen nüüd lõpuks nii kaugel, et sain leivajuuretise ise käima ning leib number 5 on hapnemisstaadiumis. Tom kirjutas uhkelt minu leivast number 1, mis talle oli väga maitsenud (ega sel maitsel ju viga olnud, päris nagu leib ;), kuid mis oli ikka paras käkk :) Sellepärast ei kiirustanud ma oma katsetustest kirjutama. Pildil on leib nr.3, mida Marigi juba suure mõnuga sõi. Olen tegelikult pisut üllatunud, kui palju talle see leib meeldib (vist voolab tal ikka tugev eestlase veri soontes ;)! Kirke hoiab leivast siiski eemale, kuigi ega ta täitsa valget saia ka söö, ikka seda minu tehtud mitmeviljatera oma. Koorikleivad meeldivad talle ka, aga hapendatud on võõras.
Olen kord varem proovinud juuretist teha, kuid millegipärast ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Kasutasin ainult siinset rukkijahu ning minu meelest ei kõlvanud maitse kohe mitte kuhugi. Seekord hoidsin külmikus alles paari leivakääru, mis sügisel Eestist kingiks toodud leivast tallele panin, ikka kavatsusega veel kord juuretisega jahmerdamine ette võtta. Lugesin hoolega Maire Suitsu "Suurt leivaraamatut" ning meenutasin Suuremõisas elava sugulase nõuandeid juuretise tegemiseks. Ostsin poolakate poest kefiiri ning segasin seda pisukese õunamahlaga likku pandud leivakäärudega. Lõpuks lisasin pisut rukkijahu. Seisis mul mõned päevad, mille käigus läks nagu käärima ja ei läinud ka :) Viimaks katsetasin ikka leivapätsi tehes.
Nüüd, mil neli leiba pintslisse pandud, näeb kerkima pandud leivatainas just nõnda välja nagu ülemisel pildil. Kohe näha, et mingid bakterid seal usinalt tööd on teinud. Segan juuretisele juurde vett ning lisan umbes poole jahust. Tööl käies ei ole mul just alati võimalik väga kiiresti küpsetamist ette võtta. Panen kõik valmis õhtul, katan rätikuga ning torkan ahju. Lihtsalt sellepärast, et eest ära oleks ja tuuletõmbust poleks. Meie maja on päris jahe muidugi talvisel ajal, nii et siiani pole suureks probleemiks olnud, kui sellega alles ülejärgmise päeva hommikul edasi tegutsen. Lisan ülejäänud jahu (kõik on tegelikult väga umbmäärane, pole veel õieti mõõtnud, kuid peaksin seda kindlasti kohe-kohe tegema, sest muidu tuleb leib iga kord isesugune). Juurde soola, supilusikas linnasesiirupit (leidsin ühest netipoest, kus müüakse igat sorti orgaanilist ja tervislikku kraami), natuke pruuni suhkrut. Klopin kõik korralikult läbi. Tainas jääb selline kleepuv, mitte liiga vedel, mitte liiga paks. Ma ei sõtku seda, vaid panen vormi kerkima.
Vorm läheb jälle ahju, kuni jõuan töölt koju ning torkan leiva juuba kuumaks aetud ahju. Ma proovisin leiva nr.3 puhul alustada küpsetamist kõrge temperatuuriga, ja siis madalamaks seda tuua, kuid nii kõrbes leib natuke ära. Leib nr. 4 läks 190-kraadisesse ahju. Küpsemisaeg oli umbes tund aega.
See on minu meelest kõige õnnestunum leib siiani, leib nr. 4. Eks näe, kuidas edaspidi kujuneb. Ma olen ikka mingil määral katsetamisstaadiumis, et aru saada, kui palju ikka juuretist ja kõike muud kraami vaja on. Annan siis teada ning jagan oma juuretist kõigi soovijatega :)
Leivategemise linke on leivaraamatu blogis küllaga. Soovitan samas leivaraamatut ennast, kellel see veel kodus pole ja kes leiva-saia küpsetamisest huvitatud on.
Nii tore, et ise leiba teed. Minul on seekord juuretisega vist miski jama, ei saa kuidagi korralikult kerkima oma leiba. Loodan ikka, et läheb paremaks, peab ju minema.
VastaKustutaMa ise soovitan seemneid juurde panna, vähemalt mulle meeldib küll seemnetega rohkem. Linnasesiirup on küll hea nipp, minul siiani on parim maitseajdna fariinsuhkur.