Seekord, üllatus-üllatus, ei jäänud meie piparkookide tegemine ei viimasele minutile ega ka peale-jõulusele ajale :) Olen ikka järjepidevalt nende tegemiseks krumkake masinat kasutanud ning kindlaks jäänud Rootsi ajakirjast saadud retseptile, mille puhul pole vaja mingi kuumutamisega tegeleda. Seekord puudus mul siirup ja ma ei hoolinud ka selle keetmisest. Olen vahel kasutanud vahtra- ja maisisiirupit, kui midagi muud pole, kuid seekord segasin lihtsalt mõõdutopsis ära paar teelusikatäit suhkrut kuuma veega. Maitset see ära ei rikkunud ;) Link minu retseptile on siin.
Sain hiljuti uudiskirja piparkookide kohta köögiriistade poest, mida vahel ikka külastan - Cook's Place on jalutamisetee kaugusel metroojaamast, kust pääseb ka Toronto Eesti Majja. Piparkookide "tekkimine" on muidugi seotud ajaga, mil igat sorti vürtsid väga olulised olid, et hoida ära toidu halvaks minemist või lihtsalt peita maitset söögil, mis me tänapäeval suure tõenäosusega nina kirtsutades minema viskaksime. Kõige levinum vürts oli pipar, aga kohe selle järel kasutati ingverit palju toiduvalmistamisel.
Piparkookide traditsiooni jõudis Euroopasse Wikipedia andmetel millalgi aastal 992, kui armeenia munk asus elama Prantsusmaale, kus ta õpetas piparkookide valmistamist sealsetele munkadele (kusjuures piparkoogid võisid olla meile harjumuspärased kõvad küpsised või pehmed koogid). Piparkoogi eestikeelne nimi peaks olema vist küll tulnud sellest, et pipar kõige populaarsem maitseaine oli ;) Muidugi aitas sellele kaasa ka saksakeelne pfefferkuchen, skandinaavias on küpsiste nimes ka pipar sees. Kuna sisserännanud sakslased olevat piparkookide retsepti sealsetele inimestele õpetanud (umbes 13.sajandil), siis pole ka imestada, miks piparkakut, pepparkakor või pepperkaker seal kasutusel on. Ma ei tea, kui paljud tegelikult pipart kooki sisse panevad... mina olen ikka mõne tera jahvatanud. Inglisekeelne gingerbread tuleb vanast prantsuse keelest - gingebras.
Mingil ajal sai piparkookide küpsetamisest kommunikatsioonivahend. Tolleaegsete sündmuste kohta nikerdati puust vormid, mille sisse pressiti piparkoogitainas. Valmis küpsetis puistati üle tuhksuhkruga. Ja ega igaüks ei tohtinud siis "uudistelehte" välja anda. Ainult need, kellele see õigus anti. Piparkookide küpsetamine oli siiski lihavõtete ja jõulude ajal kõigile lubatud.
Tänapäeval on piparkoogivormide valik väga suur. Ülalnimetatud poes on neid igas kujus ja suuruses igale maitsele. Aga huvilised võivad endale ka muretseda näiteks piparkoogimaja küpsetamise vorme. Siin näiteks üks. Või kuidas oleks lugu piparkoogimaja vormiga nendele, kes ei viitsi jännata üksikute osade kokkupanemisega - vaata väikest ülemist pilti. (Ja veel üks link nendele, kel vaja piparkoogimaja küpsetamiseks "lõiget").
Piparkoogimajade ehitamise traditsioon ulatub vähemalt Hanseli ja Greteli muinasjutu tekkimise aega. Kui lapsed väiksemad, proovisime ikka vahel ka sellega hakkama saada. Vist laste jaoks ongi see kõige põnevam tegevus. Kuigi eks vanemadki või sellest rõõmu tunda. Norras, Bergenis, oodatakse kõigilt oma piparkoogimaja versiooni. Need majad tuuakse Bergeni keskusesse, kus pannakse kokku maailma suurim piparkoogilinn. Traditsioon sai alguse aastal 1991. Vaata videot 2011.aasta piparkoogikülast - 750 kilo piparkoogitainast, 1500 kunstitööd, 10000 kunstnikku. Peale näitust müüakse majad oksjonil maha. Tore komme, mis toob justkui ühe linna rahva kokku.
Aga ega eestlasedki kehvemad pole oma iga-aastaste piparkooginäitustega, millest tänavuse teemaks "Ajamasin". Facebookis on üles pandud lehekülg - Piparkoogimaania - kuhu saab pilte üles riputada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)